Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles nõutakse, et iga tehisintellekti abiga tehtud avalik otsus jääks ühe isiku tegeliku kontrolli alla ning et parlamendiliikmetel säiliks range järelevalveõigus tehisintellekti juhtimise üle. Tekstis nõutakse ka põhiõiguste harta läbivaatamist, et lisada sinna tehisintellektiga seotud uued õigused, Euroopa valimisõiguse reformi ja tehisintellekti käsitlevat rahvusvahelist konventsiooni. Samuti rõhutatakse Euroopa tehisintellekti käsitleva õigusakti tõhusat rakendamist, mis ei ole veel täielikult kohaldatav. Parlament nõuab, kuid ei kehtesta siduvaid eeskirju: see on resolutsioon, mitte seadus.
Tehisintellekt muudab haldusasutuste ja institutsioonide toimimist: vahendid võivad ette valmistada kodanikke mõjutavaid otsuseid ning automatiseeritud süsteemid võivad parlamendi hinnangul järk-järgult haarata valikuid, mis kuuluvad valitud esindajate pädevusse. Tekst lähtub põhimõttest, et tehisintellekti juhtimine ei ole ainult tehniline küsimus: see puudutab avalikku võimu, demokraatlikku legitiimsust ja Euroopa institutsioonidevahelist tasakaalu. Parlament näeb selles ka liidu digitaalse autonoomia ja tehnoloogilise suveräänsuse küsimust.
Tehisintellekti jälgib alati inimeneTehisintellekti kasutuselevõtt ja kasutamine Euroopa institutsioonides peab jääma inimkeskseks, nii et üks isik jälgib kasutamise ajal tegelikult iga vahendit. Inimotsustaja põhimõte peab kehtima igas olukorras, et demokraatlikud volitused ei läheks vaikselt üle automatiseeritud süsteemidele.
Õigus inimsekkumiseleIgaühel peaks olema võimalik saada avalikus halduses tehisintellekti tehtud või toetatud otsuste puhul olulist inimsekkumist. Parlament nõuab, et see õigus tunnustataks ja oleks tegelikult tagatud.
Uued õigused hartasParlament nõuab põhiõiguste harta muutmist, et lisada sinna tehisintellektiga seotud õigused: kaitse süvavõltsingute eest, algoritmiline läbipaistvus, digitaalne enesemääramine, kaitse algoritmilise diskrimineerimise eest ja vastutus kahju korral.
Valimisõigus ja kampaaniadParlament nõuab Euroopa valimisõiguse reformi, et reguleerida tehisintellekti kasutamist kampaaniates, poliitreklaamis ja valijate sihtimisel, muutes valimised desinformatsiooni suhtes vastupidavamaks.
Rakendusaktide kontrollTehisintellekti valdkonnas delegeeritud ja rakendusaktide kasvav kasutamine ei tohi nõrgendada parlamendi kaasseadusandja rolli. Parlament nõuab tugevdatud kontrollimehhanisme ja korrapärast koordineerimist komisjoni ja nõukoguga, mida võiks vormistada institutsioonidevahelise kokkuleppega.
Vastu võetud 405 poolt-, 133 vastu- ja 60 erapooletu häälega elektroonilisel nimelisel hääletusel.
Praktikas ei muutu teie õigustes veel midagi: parlament väljendab poliitilist seisukohta ja palub teistel institutsioonidel ning liikmesriikidel tegutseda. Kuid ta seab suuna: kui haldusasutus kasutab tehisintellekti teid puudutava otsuse ettevalmistamiseks, peab üks isik saama ohjad enda kätte võtta ning tehisintellekt ei tohi õigusliku või sotsiaalse mõjuga valdkondades üksi otsustada. Üleskutsed uute õiguste järele (süvavõltsingute vastu, algoritmide läbipaistvuse eest) ja valimiste parema kaitse eest eeldaksid aluslepingute või seaduste muutmist, mida selle hääletusega ei otsustata. Parlament nõuab lisaks, et Euroopa tehisintellekti käsitlevat õigusakti rakendataks süstemaatiliselt ja läbipaistvalt.
Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, mis nõuab, et inimene tegelikult kontrolliks iga institutsioonides kasutatavat AI-vahendit ja et iga AI-abiga tehtud avalik otsus oleks inimese poolt üle võetav. Tekst ei loo ühtegi siduvat reeglit: see on poliitiline seisukoht, mis võeti vastu 405 häälega 133 vastu ja 60 erapooletuks jäämisega, mis seab suuna, kuid jätab puutumata tõelised vastutuse ja kulude küsimused.
Parlamentil on sisuliselt õigus: demokraatlike mandaatide vaikne üleandmine automatiseeritud süsteemidele oleks tõsine kõrvalekalle. Kuid resolutsioon ei kohusta kedagi. Inimotsustaja põhimõte, mida on jõuliselt kinnitatud, ei ütle, kes kontrollib, kes vastutab halva otsuse eest ega kuidas kahjustatud kodanik hüvitist saab. Ilma vastutusmehhanismita jääb põhimõte kavatsuste deklaratsiooniks.
Tekst nõuab, et AI pakkujad ja kasutuselevõtjad võtaksid vastutuse, mis on proportsionaalne nende rolliga, ning et koorem ei langeks lõppkasutajatele. See on õige intuitsioon: see, kes otsustab, peab kandma kulu. Kuid seni, kuni see jaotus ei ole sätestatud siduvas aktis, ei kaitse see kedagi. Komisjoni kutsutakse üles kohaldama AI määrust süstemaatiliselt; teda ei kohustata seda tegema muul viisil kui poliitilise surve kaudu.
Nõue vaadata läbi põhiõiguste harta, et lisada sinna AI-ga seotud õigused, on kõige vaieldavam punkt. Õiguste lisamine ilma nende kandja, kohustatud isiku ja sanktsiooni määratlemiseta loob ootuse ilma garantiita. Subsidiaarne lähenemine oleks seisnenud kontrollimises, kas olemasolevad õigused (andmekaitse, eraelu puutumatus, mittediskrimineerimine) on piisavad, ning nende kohaldamise tugevdamises enne aluslepingute läbivaatamise töö avamist.
Parlament soovib ka õigust sisulisele inimsekkumisele AI-abiga tehtud haldusotsustes. Kavatsus on kiiduväärne, kuid selle garantii kulu tuleb kaaluda: haldusasutuse jaoks tähendab see menetlusi, tähtaegu ja personali. Tekst ei ütle, kes maksab ega kuidas vältida, et sellest õigusest saab veel üks järjekord. Olemasolevate õiguskaitsevahendite lihtsustamine oleks olnud tõhusam kui uue väljakuulutatud õiguse kehtestamine.
Tekst rõhutab strateegilist autonoomiat ja eelistust liidus arendatud ja majutatud AI-vahenditele. See on õiguspärane suveräänsuse refleks, kuid see ei tohi muutuda protektsionistlikuks refleksiks. Tehnoloogiline suveräänsus ehitatakse üles vähem killustatud AI siseturu, investeeringute ja avatud konkurentsi kaudu, mitte bürokraatliku eelistuse kaudu, mis otsustaks ostjate eest. Parlament ütleb seda osaliselt, kuid tasakaal jääb hapraks.
Hääletus (405 poolt, 133 vastu, 60 erapooletuks) näitab laialdast toetust sellele suunale, kuid mitte üksmeelt. Rühmad, kes hääletasid vastu või jäid erapooletuks, ei ole tingimata kõiges eksinud: halduskoormuse ja uute kontrollikihtide kulu küsimus jääb lahtiseks. Parlament oleks pidanud seadma oma nõuded uute õiguste ja uute kontrollimehhanismide järele sõltuvusse nende kulu hindamisest haldusasutustele ja ettevõtetele ning dubleerivate kohustuste kaotamisest.
Põhimõte ilma sanktsioonita ei ole garantii, vaid soov.
Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, mis nõuab, et inimene tegelikult kontrolliks iga institutsioonides kasutatavat AI-vahendit ja et iga AI-abiga tehtud avalik otsus oleks inimese poolt üle võetav. Tekst ei loo ühtegi siduvat reeglit: see on poliitiline seisukoht, mis võeti vastu 405 häälega 133 vastu ja 60 erapooletuks jäämisega, mis seab suuna, kuid jätab puutumata tõelised vastutuse ja kulude küsimused.
Parlamentil on sisuliselt õigus: demokraatlike mandaatide vaikne üleandmine automatiseeritud süsteemidele oleks tõsine kõrvalekalle. Kuid resolutsioon ei kohusta kedagi. Inimotsustaja põhimõte, mida on jõuliselt kinnitatud, ei ütle, kes kontrollib, kes vastutab halva otsuse eest ega kuidas kahjustatud kodanik hüvitist saab. Ilma vastutusmehhanismita jääb põhimõte kavatsuste deklaratsiooniks.
Tekst nõuab, et AI pakkujad ja kasutuselevõtjad võtaksid vastutuse, mis on proportsionaalne nende rolliga, ning et koorem ei langeks lõppkasutajatele. See on õige intuitsioon: see, kes otsustab, peab kandma kulu. Kuid seni, kuni see jaotus ei ole sätestatud siduvas aktis, ei kaitse see kedagi. Komisjoni kutsutakse üles kohaldama AI määrust süstemaatiliselt; teda ei kohustata seda tegema muul viisil kui poliitilise surve kaudu.
Nõue vaadata läbi põhiõiguste harta, et lisada sinna AI-ga seotud õigused, on kõige vaieldavam punkt. Õiguste lisamine ilma nende kandja, kohustatud isiku ja sanktsiooni määratlemiseta loob ootuse ilma garantiita. Subsidiaarne lähenemine oleks seisnenud kontrollimises, kas olemasolevad õigused (andmekaitse, eraelu puutumatus, mittediskrimineerimine) on piisavad, ning nende kohaldamise tugevdamises enne aluslepingute läbivaatamise töö avamist.
Parlament soovib ka õigust sisulisele inimsekkumisele AI-abiga tehtud haldusotsustes. Kavatsus on kiiduväärne, kuid selle garantii kulu tuleb kaaluda: haldusasutuse jaoks tähendab see menetlusi, tähtaegu ja personali. Tekst ei ütle, kes maksab ega kuidas vältida, et sellest õigusest saab veel üks järjekord. Olemasolevate õiguskaitsevahendite lihtsustamine oleks olnud tõhusam kui uue väljakuulutatud õiguse kehtestamine.
Tekst rõhutab strateegilist autonoomiat ja eelistust liidus arendatud ja majutatud AI-vahenditele. See on õiguspärane suveräänsuse refleks, kuid see ei tohi muutuda protektsionistlikuks refleksiks. Tehnoloogiline suveräänsus ehitatakse üles vähem killustatud AI siseturu, investeeringute ja avatud konkurentsi kaudu, mitte bürokraatliku eelistuse kaudu, mis otsustaks ostjate eest. Parlament ütleb seda osaliselt, kuid tasakaal jääb hapraks.
Hääletus (405 poolt, 133 vastu, 60 erapooletuks) näitab laialdast toetust sellele suunale, kuid mitte üksmeelt. Rühmad, kes hääletasid vastu või jäid erapooletuks, ei ole tingimata kõiges eksinud: halduskoormuse ja uute kontrollikihtide kulu küsimus jääb lahtiseks. Parlament oleks pidanud seadma oma nõuded uute õiguste ja uute kontrollimehhanismide järele sõltuvusse nende kulu hindamisest haldusasutustele ja ettevõtetele ning dubleerivate kohustuste kaotamisest.
Põhimõte ilma sanktsioonita ei ole garantii, vaid soov.