Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles nõutakse, et Venemaa tagastaks viivitamatult, turvaliselt ja tingimusteta kõik Ukraina lapsed, kes on küüditatud või sunniviisiliselt üle viidud Ukraina okupeerimata aladele. Tekst mõistab hukka laste küüditamise, ebaseadusliku adopteerimise, sunniviisilise venestamise ja militariseerimise ning märgib, et Venemaa tegevus vastab genotsiidi õiguslikule määratlusele. Samuti palutakse Euroopa Liidul ja liikmesriikidel tugevdada diplomaatiat, rahastamist, sanktsioone ja rahvusvahelist õigusemõistmist. Parlament palub komisjonil anda aru 11. mail 2026 toimunud kohtumisel kokku lepitud meetmete rakendamisest.
Pärast Venemaa ulatuslikku sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris on tuhandeid Ukraina lapsi küüditatud või sunniviisiliselt üle viidud Venemaale või okupeeritud territooriumidele. Ukraina ametiasutuste andmetel oli 2026. aasta septembriks tuvastatud 20 651 kinnitatud küüditamise või sunniviisilise üleviimise juhtumit ning 2026. aasta 28. oktoobri seisuga oli õnnestunud tagasi tuua 2752 last. Euroopa Parlament oli Ukraina kohta juba varem vastu võtnud resolutsioone, sealhulgas 2022. aasta septembris ja 2025. aasta mais, ning leiab, et röövitud laste olukord on endiselt humanitaarne ja õiguslik prioriteet.
Viivitamatu ja tingimusteta tagasitoomineVenemaa peab viivitamatult, turvaliselt ja tingimusteta tagastama kõik Ukraina lapsed, kes on küüditatud või sunniviisiliselt üle viidud Ukraina okupeerimata aladele. See tagasitoomine ei tohi kunagi olla vahetuskaubaks ega sõltuda territoriaalsetest järeleandmistest, vangide vahetusest või muudest poliitilistest kokkulepetest.
Küüditamistavade lõpetamineVenemaa peab viivitamatult lõpetama Ukraina laste küüditamise, sunniviisilise üleviimise, ebaseadusliku adopteerimise, sunniviisilise venestamise, ajupesu ja militariseerimise, sealhulgas Valgevene ja Põhja-Koreaga seotud tavad. Samuti peab ta lõpetama nime, kodakondsuse või perekonnaseisu muutmise, mis takistab laste tuvastamist ja tagasitoomist.
Rahvusvaheliste organisatsioonide juurdepääsVenemaa peab andma Rahvusvahelisele Punase Risti Komiteele, UNICEFile, ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroole ja teistele pädevatele rahvusvahelistele organisatsioonidele viivitamatu, korrapärase ja takistamatu juurdepääsu Venemaal ja okupeeritud territooriumidel viibivatele Ukraina lastele. Ta peab andma Ukraina ametiasutustele täielikku ja kontrollitavat teavet iga lapse isiku, asukoha, terviseseisundi ja õigusliku staatuse kohta.
Haridus ukraina keelesAjutiselt okupeeritud territooriumidel viibivatel Ukraina lastel peab olema juurdepääs haridusele oma emakeeles, sealhulgas Ukraina õppeasutuste ja veebiõppe kaudu, ilma hirmutamise, diskrimineerimise või karistusteta. Venemaa peab ka viivitamatult sulgema kõik veebipõhised adopteerimisandmebaasid ja -kataloogid, mis reklaamivad Ukraina lapsi.
Sanktsioonid ja rahvusvaheline õigusemõistmineNõukogul palutakse karmistada ja rangelt kohaldada sihipäraseid sanktsioone Venemaa, Valgevene ja Põhja-Korea vastutavate isikute vastu ning sanktsioneerida Gazprom, Rosneft ja nende seotud tütarettevõtted pärast Yale'i ülikooli 2026. aasta märtsi uurimist. Parlament kinnitab uuesti oma toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja selle vahistamismäärustele Vladimir Putini ja Maria Lvova-Belova vastu ning kutsub liikmesriike üles kasutama oma universaalset jurisdiktsiooni.
Resolutsioon võeti 2026. aasta 12. novembri elektroonilisel nimelisel hääletusel vastu 536 poolt-, 8 vastuhääle ja 37 erapooletuga.
See resolutsioon ei ole seadus ega loo Venemaale vahetult kohaldatavaid õiguslikke kohustusi. See kohustab poliitiliselt Euroopa Parlamenti ja palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel intensiivistada diplomaatilist tegevust, rahastada lastekaitse ja psühholoogilise abi pakkumist, tugevdada sanktsioone ja toetada rahvusvahelisi kohtumenetlusi. Konkreetselt kutsutakse liikmesriike üles tunnistama ametlikult genotsiidiks Venemaa tegevust Ukraina laste suhtes ja mitte tunnustama ebaseaduslikke adopteerimisi. Samuti palutakse komisjonil eraldada Ukraina lastekaitse süsteemile täiendavalt 50 miljonit eurot ja anda parlamendile aru 11. mail 2026 kokku lepitud meetmete rakendamisest.
Venemaa peab tagastama kõik deporteeritud või vägivaldselt üle viidud Ukraina lapsed viivitamatult, turvaliselt ja tingimusteta. Euroopa Parlament nõudis seda 536 poolt-, 8 vastuhääle ja 37 erapooletu häälega, tunnistades, et need teod vastavad genotsiidi õiguslikule määratlusele. Resolutsioon ei ole seadus, kuid see seab poliitilise joone, mille liikmesriigid peavad omaks võtma.
Tekst ei palu teene, vaid tuletab meelde kohustust. Venemaa peab lapsed tagastama viivitamatult, turvaliselt ja tingimusteta ning seda tagasitoomist ei tohi seada sõltuvusse territoriaalsetest järeleandmistest, vangide vahetusest ega muudest poliitilistest kokkulepetest. Loogika on järeleandmatu: lastega kauplemine tähendab juba nende kohtlemist esemetena. Parlament seab tulevastele läbirääkimistele selge piiri.
Arvud annavad draamale mõõtme: 2026. aasta septembrini kinnitatud 20 651 deporteerimis- või vägivaldse üleviimise juhtumit, 2026. aasta 28. oktoobri seisuga tagastatud 2752 last ning ligikaudu 1,6 miljonit Ukraina last, kes on endiselt Venemaa okupatsiooni all, neist 600 000 kooliealised. Iga statistika taga on nimi, perekond, identiteet, mida Venemaa püüab nime, kodakondsuse või perekonnaseisu muutmisega kustutada. Parlament nõuab nende tavade lõpetamist ning ICRC, UNICEFi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo takistamatut juurdepääsu.
Resolutsioon ei loo Venemaale vahetult kohaldatavaid õiguslikke kohustusi ega väida seda. Kuid see kohustab poliitiliselt Liitu ja selle liikmesriike: komisjon peab andma aru 2026. aasta 11. mail kokku lepitud meetmete rakendamisest ning nõukogul palutakse sanktsioneerida kogu kaasosaliste võrgustik, alates ametnikest kuni adoptiooniasutusteni. See on poliitiline surve, mis lisandub rahvusvahelistele kohtumenetlustele.
Parlament ei piirdu abstraktse režiimi hukkamõistmisega. See osutab isiklikele vastutustele: föderaalsed ja piirkondlikud ametnikud, laste õiguste volinikud, perekonnaseisuametnike personal, kes võltsib dokumente, laagrijuhtid, transpordiettevõtjad. See lähenemine on õige: see suunab nende vastu, kes deporteerimist korraldasid, hõlbustasid või sellest kasu said, mitte pantvangi võetud elanikkonna vastu. Samuti kinnitab see toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja Vladimir Putini ning Maria Lvova-Belova vastu välja antud vahistamismäärustele.
Tekst kutsub üles aktiveerima blokeerimisseadust, et kaitsta ICC-d Ameerika Ühendriikide eksterritoriaalsete sanktsioonide eest. See on komisjonile esitatud palve, mitte vastu võetud õigusmuudatus. See väljendab õigustatud muret: rahvusvaheline õigusemõistmine ei tohi muutuda suurriikide jõuvahekordade reguleerimisvahendiks. Kuid ettevaatlikkus on vajalik: igal kaubanduslikul vastumeetmel on Euroopa ettevõtetele oma hind ja parlament ei anna sellele numbrit.
Lastega kauplemine tähendab juba nende kohtlemist esemetena.
Venemaa peab tagastama kõik deporteeritud või vägivaldselt üle viidud Ukraina lapsed viivitamatult, turvaliselt ja tingimusteta. Euroopa Parlament nõudis seda 536 poolt-, 8 vastuhääle ja 37 erapooletu häälega, tunnistades, et need teod vastavad genotsiidi õiguslikule määratlusele. Resolutsioon ei ole seadus, kuid see seab poliitilise joone, mille liikmesriigid peavad omaks võtma.
Tekst ei palu teene, vaid tuletab meelde kohustust. Venemaa peab lapsed tagastama viivitamatult, turvaliselt ja tingimusteta ning seda tagasitoomist ei tohi seada sõltuvusse territoriaalsetest järeleandmistest, vangide vahetusest ega muudest poliitilistest kokkulepetest. Loogika on järeleandmatu: lastega kauplemine tähendab juba nende kohtlemist esemetena. Parlament seab tulevastele läbirääkimistele selge piiri.
Arvud annavad draamale mõõtme: 2026. aasta septembrini kinnitatud 20 651 deporteerimis- või vägivaldse üleviimise juhtumit, 2026. aasta 28. oktoobri seisuga tagastatud 2752 last ning ligikaudu 1,6 miljonit Ukraina last, kes on endiselt Venemaa okupatsiooni all, neist 600 000 kooliealised. Iga statistika taga on nimi, perekond, identiteet, mida Venemaa püüab nime, kodakondsuse või perekonnaseisu muutmisega kustutada. Parlament nõuab nende tavade lõpetamist ning ICRC, UNICEFi ja ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo takistamatut juurdepääsu.
Resolutsioon ei loo Venemaale vahetult kohaldatavaid õiguslikke kohustusi ega väida seda. Kuid see kohustab poliitiliselt Liitu ja selle liikmesriike: komisjon peab andma aru 2026. aasta 11. mail kokku lepitud meetmete rakendamisest ning nõukogul palutakse sanktsioneerida kogu kaasosaliste võrgustik, alates ametnikest kuni adoptiooniasutusteni. See on poliitiline surve, mis lisandub rahvusvahelistele kohtumenetlustele.
Parlament ei piirdu abstraktse režiimi hukkamõistmisega. See osutab isiklikele vastutustele: föderaalsed ja piirkondlikud ametnikud, laste õiguste volinikud, perekonnaseisuametnike personal, kes võltsib dokumente, laagrijuhtid, transpordiettevõtjad. See lähenemine on õige: see suunab nende vastu, kes deporteerimist korraldasid, hõlbustasid või sellest kasu said, mitte pantvangi võetud elanikkonna vastu. Samuti kinnitab see toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ja Vladimir Putini ning Maria Lvova-Belova vastu välja antud vahistamismäärustele.
Tekst kutsub üles aktiveerima blokeerimisseadust, et kaitsta ICC-d Ameerika Ühendriikide eksterritoriaalsete sanktsioonide eest. See on komisjonile esitatud palve, mitte vastu võetud õigusmuudatus. See väljendab õigustatud muret: rahvusvaheline õigusemõistmine ei tohi muutuda suurriikide jõuvahekordade reguleerimisvahendiks. Kuid ettevaatlikkus on vajalik: igal kaubanduslikul vastumeetmel on Euroopa ettevõtetele oma hind ja parlament ei anna sellele numbrit.
Lastega kauplemine tähendab juba nende kohtlemist esemetena.