Euroopa Parlament võttis vastu seisukoha, mis muudab kriitiliste toorainete määrust. Suurettevõtted peavad hindama tarneriske 9 kuu jooksul (senise 12 asemel) ja võtma meetmeid haavatavuste leevendamiseks. Luuakse Euroopa kriitiliste toorainete keskus ühishangete ja strateegiliste varude koordineerimiseks.
Euroopa Liit sõltub suuresti impordist paljude kriitiliste toorainete osas, mis on olulised rohe- ja digiülemineku jaoks. 2024. aasta määruse eesmärk oli juba kindlustada need tarned. Parlament tugevdab nüüd seda raamistikku, laiendades suurettevõtete kohustusi ja luues selleks eraldi struktuuri, et paremini ennetada puudusi.
Riskihindamise tähtaeg lühenebSuurettevõtted, kes kasutavad strateegilisi tooraineid, peavad tegema oma tarneahela riskihindamise 9 kuu jooksul pärast komisjoni teavitamist ja seejärel vähemalt iga kolme aasta tagant. Varem oli tähtaeg 12 kuud.
Leevendusmeetmed täpsustatakseOluliste haavatavuste korral peavad ettevõtted võtma meetmeid, näiteks piirama toorainete kasutamist, parandama tõhusust, mitmekesistama tarnijaid, kasutama sekundaarseid tooraineid, asendama või moodustama varusid, sealhulgas ühishangete kaudu. Komisjon võib neid meetmeid delegeeritud õigusaktiga täpsustada.
Uus Euroopa kriitiliste toorainete keskusLuuakse juriidilise isiku staatusega organ, mis koordineerib ühishankeid, haldab strateegilisi ja hädaolukorra varusid, koostab vastupidavuskavasid ja toetab projekte. Tegemist ei ole künnisega regulatiivse varuga.
Läbipaistvus püsimagnetite osasAlates 24. maist 2027 või kaks aastat pärast delegeeritud õigusakti vastuvõtmist (kohaldatakse hilisemat kuupäeva) peavad turule laskjad, kelle tooted sisaldavad üle 0,2 kg püsimagneteid, avaldama ringlussevõetud materjalide protsendi (neodüüm, düsproosium jne). Komisjon võtab arvutus- ja kontrollieeskirjad vastu 2026. aasta detsembriks.
Ühe sätte kustutamine2024. aasta määruse artikli 24 lõige 6 tunnistatakse kehtetuks. Delegeeritud volitused ajakohastatakse, et hõlmata uusi leevendusmeetmeid, püsimagneteid sisaldavate toodete lisamist ja ringlussevõetud sisu arvutamise eeskirju, kaheksaks aastaks alates 24. juunist 2024.
Parlament võttis selle seisukoha vastu 470 poolt-, 83 vastu- ja 108 erapooletu häälega.
Kodanikud näevad paremat jälgitavust igapäevatoodetes (elektriautod, tuulegeneraatorid, elektroonika) kasutatavate kriitiliste toorainete osas. Euroopa keskuse loomine võib aja jooksul vähendada puuduseohtu ja stabiliseerida hindu. Ettevõtted peavad olema läbipaistvamad materjalide päritolu ja püsimagnetite ringlussevõetud sisu osas, mis soodustab ringmajandust. See seisukoht tuleb enne seaduseks saamist veel liikmesriikidega läbi rääkida.
Euroopa Parlament võttis vastu seisukoha, mis muudab kriitiliste toorainete määrust. Suurettevõtted peavad hindama tarneriske 9 kuu jooksul (senise 12 asemel) ja võtma meetmeid haavatavuste leevendamiseks. Luuakse Euroopa kriitiliste toorainete keskus, et koordineerida ühiseid oste ja strateegilisi varusid. Meie varustuskindluse tagamise üllast eesmärgi taga paistab uus bürokraatia ja piirangute kiht, mis ei taga kulude ohjeldamist.
Euroopa kriitiliste toorainete keskuse loomist esitletakse vastusena Liidu sõltuvusele. Kuid täiendav organ oma juhatuse, tegevdirektori ja töörühmadega ei tooda grammigi liitiumi ega haruldasi muldmetalle. See lisab veel ühe otsustuskihi koos oma tegevuskulude ja tähtaegadega. Ühised ostud ja strateegilised varud võivad olla mõistlikud mehhanismid, kuid need eeldavad kiiret täitmisvõimet ja julgust võtta riske. Kavandatud juhtimisstruktuur, kus juhatuses on igal liikmesriigil üks hääl ja komisjonil kaks, meenutab aga pigem konsensuse masinat kui reageerimisvõimelist operaatorit.
Ettevõtted peavad kohanema uute kohustustega. Tarneahela riskihindamine, mida nüüd nõutakse üheksa kuu jooksul pärast teavitust ja vähemalt iga kolme aasta tagant, kujutab endast kindlat halduskoormust. Komisjon võib nõuda selgitusi ja ettevõtted peavad vastama 60 päeva jooksul. Väikeettevõttele tähendab see haruldaste ressursside suunamist aruannete koostamisse, mitte kaevandamisse või ringlussevõttu investeerimisse. Tekst näeb ette, et komisjon annab suunised, kuid vastavuskulud jäävad ettevõtete kanda.
Läbipaistvus püsimagnetite osas on veel üks näide heast kavatsusest, mis väljendub kuludes. Alates 2027. aastast peavad turule laskjad avaldama ringlussevõetud materjalide protsendi üle 0,2 kg kaaluvates magnetites. Komisjon võtab arvutus- ja kontrollieeskirjad vastu 2026. aasta detsembriks. Tööstuse jaoks tähendab see üksikasjaliku jälgitavuse loomist, mis on sageli kulukas, ilma tagatiseta, et see tegelikult ringlussevõttu stimuleerib. Tõhusam lähenemine oleks olnud lasta erasektoril arendada kasumlikke ringlussevõtuahelaid, mida toetab lihtne ja stabiilne regulatiivne raamistik, mitte aruandluskohustused.
Parlament tunnistas kehtetuks artikli 24 lõike 6, mille sisu ei ole täpsustatud, kuid lisas uusi kohustusi ja uue organi. Selle asemel, et ettevõtete koormat kergendada, suurendab see seda. Riskihindamisele kuuluvate toodete loetelu on laiendatud ja komisjon võib delegeeritud õigusaktiga lisada kategooriaid. See paindlikkus on teretulnud, kuid tekitab ettevõtetele õiguslikku ebakindlust, sest nad ei tea, millised tooted homme hõlmatud saavad. Regulatiivne stabiilsus on pikaajalise investeeringu tingimus, eriti kaevandus- ja tööstussektoris.
Parlamendi seisukoht tuleb veel liikmesriikidega läbi rääkida. See peegeldab interventionistlikku nägemust, kus Liit püüab tarneahelaid planeerida, mitte algatusi vabastada. Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks seisnenud selles, et lasta liikmesriikidel ja ettevõtetel vastutust võtta, hõlbustada Euroopa ressursside kasutamist, kiirendada lubade menetlemist ja sõlmida kaubanduslepinguid. Selle asemel luuakse keskus ja kuhjatakse kohustusi. Maksumaksja ja tarbija maksavad.
Üks keskus juurde ei tooda grammigi liitiumi, kuid lisab bürokraatia kihi ja kulud neile, kes toodavad.
Euroopa Parlament võttis vastu seisukoha, mis muudab kriitiliste toorainete määrust. Suurettevõtted peavad hindama tarneriske 9 kuu jooksul (senise 12 asemel) ja võtma meetmeid haavatavuste leevendamiseks. Luuakse Euroopa kriitiliste toorainete keskus, et koordineerida ühiseid oste ja strateegilisi varusid. Meie varustuskindluse tagamise üllast eesmärgi taga paistab uus bürokraatia ja piirangute kiht, mis ei taga kulude ohjeldamist.
Euroopa kriitiliste toorainete keskuse loomist esitletakse vastusena Liidu sõltuvusele. Kuid täiendav organ oma juhatuse, tegevdirektori ja töörühmadega ei tooda grammigi liitiumi ega haruldasi muldmetalle. See lisab veel ühe otsustuskihi koos oma tegevuskulude ja tähtaegadega. Ühised ostud ja strateegilised varud võivad olla mõistlikud mehhanismid, kuid need eeldavad kiiret täitmisvõimet ja julgust võtta riske. Kavandatud juhtimisstruktuur, kus juhatuses on igal liikmesriigil üks hääl ja komisjonil kaks, meenutab aga pigem konsensuse masinat kui reageerimisvõimelist operaatorit.
Ettevõtted peavad kohanema uute kohustustega. Tarneahela riskihindamine, mida nüüd nõutakse üheksa kuu jooksul pärast teavitust ja vähemalt iga kolme aasta tagant, kujutab endast kindlat halduskoormust. Komisjon võib nõuda selgitusi ja ettevõtted peavad vastama 60 päeva jooksul. Väikeettevõttele tähendab see haruldaste ressursside suunamist aruannete koostamisse, mitte kaevandamisse või ringlussevõttu investeerimisse. Tekst näeb ette, et komisjon annab suunised, kuid vastavuskulud jäävad ettevõtete kanda.
Läbipaistvus püsimagnetite osas on veel üks näide heast kavatsusest, mis väljendub kuludes. Alates 2027. aastast peavad turule laskjad avaldama ringlussevõetud materjalide protsendi üle 0,2 kg kaaluvates magnetites. Komisjon võtab arvutus- ja kontrollieeskirjad vastu 2026. aasta detsembriks. Tööstuse jaoks tähendab see üksikasjaliku jälgitavuse loomist, mis on sageli kulukas, ilma tagatiseta, et see tegelikult ringlussevõttu stimuleerib. Tõhusam lähenemine oleks olnud lasta erasektoril arendada kasumlikke ringlussevõtuahelaid, mida toetab lihtne ja stabiilne regulatiivne raamistik, mitte aruandluskohustused.
Parlament tunnistas kehtetuks artikli 24 lõike 6, mille sisu ei ole täpsustatud, kuid lisas uusi kohustusi ja uue organi. Selle asemel, et ettevõtete koormat kergendada, suurendab see seda. Riskihindamisele kuuluvate toodete loetelu on laiendatud ja komisjon võib delegeeritud õigusaktiga lisada kategooriaid. See paindlikkus on teretulnud, kuid tekitab ettevõtetele õiguslikku ebakindlust, sest nad ei tea, millised tooted homme hõlmatud saavad. Regulatiivne stabiilsus on pikaajalise investeeringu tingimus, eriti kaevandus- ja tööstussektoris.
Parlamendi seisukoht tuleb veel liikmesriikidega läbi rääkida. See peegeldab interventionistlikku nägemust, kus Liit püüab tarneahelaid planeerida, mitte algatusi vabastada. Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks seisnenud selles, et lasta liikmesriikidel ja ettevõtetel vastutust võtta, hõlbustada Euroopa ressursside kasutamist, kiirendada lubade menetlemist ja sõlmida kaubanduslepinguid. Selle asemel luuakse keskus ja kuhjatakse kohustusi. Maksumaksja ja tarbija maksavad.
Üks keskus juurde ei tooda grammigi liitiumi, kuid lisab bürokraatia kihi ja kulud neile, kes toodavad.
