Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles sätestatakse tema nõudmised tulevase üldise ELi korruptsioonivastase strateegia kohta, mida oodatakse 2026. aasta lõpuks. Ta nõuab siduvaid meetmeid, institutsioonide ja valitud ametnike jaoks minimaalseid aususe norme ning ühist järelevalveraamistikku. See ei ole seadus: parlament palub komisjonil tegutseda.
Komisjon on teatanud esimesest üldisest ELi korruptsioonivastasest strateegiast, mis on kavandatud 2026. aasta lõppu. See peab täiendama riiklikke strateegiaid ning keskenduma piiriülesele korruptsioonile, Euroopa institutsioonide aususele ja ELi finantshuvide kaitsele. Parlament võttis vastu resolutsiooni, et täpsustada, mida ta sellelt strateegialt ootab.
Aususe normid kõigile valitud ametnikele ja kõrgetele ametnikeleParlament nõuab ühiseid eeskirju huvide konfliktide, kingituste, varadeklaratsioonide ja sponsorluse all tehtavate reiside kohta, koos kontrollide ja rikkumise korral sanktsioonidega.
Rangeid eeskirjad ametikohtade vahetamise ja lobitöö kohtaTa nõuab piisavaid ooteaegu, selgeid eeskirju parlamendiliikmete tasustatud kõrvaltegevuse kohta ning suuremat läbipaistvust lobitöö ja era huvide esindamise osas.
Minimumnormid korruptsioonivastastele asutusteleKomisjonil palutakse tagada spetsialiseeritud asutuste tegevuslik, rahaline ja funktsionaalne sõltumatus piisavate vahenditega ning kontrollida, kuidas liikmesriigid neid norme järgivad.
Rohkem vahendeid Euroopa ProkuratuurileParlament nõuab Euroopa Prokuratuuri tugevdamist ja täiendavate vahendite eraldamist, et paremini võidelda raskete piiriüleste korruptsioonijuhtumite vastu, mis kahjustavad ELi huve.
Vilepuhujate parem kaitseTa rõhutab vilepuhujate ja uurivate ajakirjanike kaitsmise tähtsust, sealhulgas strateegiliste hagide eest, konfidentsiaalsete teavitamiskanalite ja kättemaksu eest kaitsmisega.
Resolutsioon võeti vastu 462 poolt-, 115 vastu- ja 11 erapooletu häälega.
See resolutsioon ei loo veel juriidilisi kohustusi, kuid see seab tegevuskava, mida parlament soovib näha tulevases ELi korruptsioonivastases strateegias. Kui komisjon neid nõudmisi järgib, võivad kodanikud saada kasu selgematest eeskirjadest valitud ametnike ja ametnike aususe kohta, paremast vilepuhujate kaitsest ning läbipaistvamast järelevalvest korruptsioonivastaste jõupingutuste üle igas liikmesriigis. Parlament palub ka, et korruptsioonivastane võitlus oleks paremini integreeritud ELi poliitikatesse, ühiste näitajatega edusammude mõõtmiseks.
Hääletustulemusega 462 poolt ja 115 vastu võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles sätestatakse tema nõudmised ELi esimesele terviklikule korruptsioonivastasele strateegiale, mida oodatakse 2026. aasta lõpus. See ei ole seadus, ja just see ongi vaatluspunkt: parlament nõuab siduvaid meetmeid, kandmata ise nende kulusid, ning nõuab aususe norme, mida ta peab esmalt ise enda suhtes kohaldama.
Tekst nõuab, et komisjon võtaks „nii palju kui võimalik“ vastu siduvaid meetmeid, kehtestaks riiklike korruptsioonivastaste asutuste sõltumatuse miinimumnormid, jälgiks liikmesriikide poolt nende järgimist ning looks korruptsioonivastased vahe-eesmärgid tulevastes Euroopa fondide programmides. Iga nõue on eraldi võttes mõistlik. Kokku liidetuna joonistavad need välja täiendava järelevalvehalduse, mille rahastamine ja vastutus langevad riiklikele eelarvetele ja ELi eelarvele, ilma et resolutsioon kumbagi neist arvuliselt hinnastaks.
Mehhanism on teada: ühine norm, järelevalveasutus, aastaaruanne ja seejärel riigipõhised soovitused. Parlament soovib, et need soovitused muutuksid SMART-eesmärkideks, seega siduvateks ja kontrollitavateks. Riikliku valitsuse jaoks tähendab see täiendavat hindamiskihti valdkondades, kus ta on juba oma valijate ees vastutav. Vastukaaluks oleks suurem selgus kodanike jaoks, kuid tekst seda ei taga.
Subsidiaarsuse alternatiiv mahub ühte lausesse: koondada ELi tegevus sinna, kus sellel on tõestatud lisaväärtus, piiriülesesse korruptsiooni ja eelarve kaitsmisse, ning jätta sisemised aususnormid iga institutsiooni ja iga riigi hooleks, hinnatuna eakaaslaste, mitte ühtse raamistiku poolt.
Resolutsioon nõuab täpseid reegleid saadikute tasustatud kõrvaltegevuste kohta, ooteaegu ametist lahkumise järgseks tegevuseks ning läbipaistvusregistrit käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe ajakohastamist. See on teksti kõige kasulikum lõik, sest see on suunatud eelkõige neile, kes selle vastu hääletasid. Parlament, mis nõuab teistelt varadeklaratsioone ja sanktsioone rikkumiste eest, peab nõustuma samade kontrollidega oma liikmete suhtes, koos tegelike tagajärgedega rikkumise korral.
Sisuliselt on loogika terve: korruptsioon õitseb siis, kui otsustaja ei kanna oma otsuse kulusid. Selged ametist lahkumise järgse tegevuse reeglid, kontrollitud deklaratsioonid ja tõhusad sanktsioonid vähendavad seda lõhet. Kuid norm ilma jõustamiseta on vaid teadaanne. Tekst nõuab kontrolle, kuid ei ütle, kes nende eest maksab ega kes neid teostab, ja just seal korruptsioonivastased strateegiad kõige sagedamini läbi kukuvad.
Euroopa Prokuratuuri tugevdamine ja täielik ühinemine GRECOga on õiges suunas: need on välised uurimis- ja hindamismehhanismid, mille kriteeriumid on teada. Asi on vaid selles, et liikmesriigid, kes ei ole Euroopa Prokuratuuriga ühinenud, peaksid seda tegema, mida resolutsioon neilt nõuab, ilma et saaks neid selleks kohustada.
Tekst viitab korruptsiooni kulule, mida hinnatakse 179 kuni 990 miljardi eurole aastas. tohutu vahe kahe piiri vahel näitab, kui ligikaudne see mõõtmine veel on. Nii laiale vahemikule strateegia ülesehitamine kutsub üles keskenduma kõige ohustatumatele sektoritele, mitte kuhjama üldisi kohustusi. Parlamendi nõutud sektoripõhine ja haldustasandite kaupa kaardistamine on selles osas kasulikum kui uued ühtsed normid.
Digivahendeid ja andmeanalüüsi mainitakse korruptsiooni avastamiseks, sama ettevaatlikkusega krüptovarade ja läbipaistmatute struktuuride suhtes. Ka siin sõltub tõhusus asutuste suutlikkusest teavet töödelda, mitte koostatud suuniste arvust.
Aususnorm ilma sanktsioonita ei ole reegel, vaid teadaanne.
Hääletustulemusega 462 poolt ja 115 vastu võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles sätestatakse tema nõudmised ELi esimesele terviklikule korruptsioonivastasele strateegiale, mida oodatakse 2026. aasta lõpus. See ei ole seadus, ja just see ongi vaatluspunkt: parlament nõuab siduvaid meetmeid, kandmata ise nende kulusid, ning nõuab aususe norme, mida ta peab esmalt ise enda suhtes kohaldama.
Tekst nõuab, et komisjon võtaks „nii palju kui võimalik“ vastu siduvaid meetmeid, kehtestaks riiklike korruptsioonivastaste asutuste sõltumatuse miinimumnormid, jälgiks liikmesriikide poolt nende järgimist ning looks korruptsioonivastased vahe-eesmärgid tulevastes Euroopa fondide programmides. Iga nõue on eraldi võttes mõistlik. Kokku liidetuna joonistavad need välja täiendava järelevalvehalduse, mille rahastamine ja vastutus langevad riiklikele eelarvetele ja ELi eelarvele, ilma et resolutsioon kumbagi neist arvuliselt hinnastaks.
Mehhanism on teada: ühine norm, järelevalveasutus, aastaaruanne ja seejärel riigipõhised soovitused. Parlament soovib, et need soovitused muutuksid SMART-eesmärkideks, seega siduvateks ja kontrollitavateks. Riikliku valitsuse jaoks tähendab see täiendavat hindamiskihti valdkondades, kus ta on juba oma valijate ees vastutav. Vastukaaluks oleks suurem selgus kodanike jaoks, kuid tekst seda ei taga.
Subsidiaarsuse alternatiiv mahub ühte lausesse: koondada ELi tegevus sinna, kus sellel on tõestatud lisaväärtus, piiriülesesse korruptsiooni ja eelarve kaitsmisse, ning jätta sisemised aususnormid iga institutsiooni ja iga riigi hooleks, hinnatuna eakaaslaste, mitte ühtse raamistiku poolt.
Resolutsioon nõuab täpseid reegleid saadikute tasustatud kõrvaltegevuste kohta, ooteaegu ametist lahkumise järgseks tegevuseks ning läbipaistvusregistrit käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe ajakohastamist. See on teksti kõige kasulikum lõik, sest see on suunatud eelkõige neile, kes selle vastu hääletasid. Parlament, mis nõuab teistelt varadeklaratsioone ja sanktsioone rikkumiste eest, peab nõustuma samade kontrollidega oma liikmete suhtes, koos tegelike tagajärgedega rikkumise korral.
Sisuliselt on loogika terve: korruptsioon õitseb siis, kui otsustaja ei kanna oma otsuse kulusid. Selged ametist lahkumise järgse tegevuse reeglid, kontrollitud deklaratsioonid ja tõhusad sanktsioonid vähendavad seda lõhet. Kuid norm ilma jõustamiseta on vaid teadaanne. Tekst nõuab kontrolle, kuid ei ütle, kes nende eest maksab ega kes neid teostab, ja just seal korruptsioonivastased strateegiad kõige sagedamini läbi kukuvad.
Euroopa Prokuratuuri tugevdamine ja täielik ühinemine GRECOga on õiges suunas: need on välised uurimis- ja hindamismehhanismid, mille kriteeriumid on teada. Asi on vaid selles, et liikmesriigid, kes ei ole Euroopa Prokuratuuriga ühinenud, peaksid seda tegema, mida resolutsioon neilt nõuab, ilma et saaks neid selleks kohustada.
Tekst viitab korruptsiooni kulule, mida hinnatakse 179 kuni 990 miljardi eurole aastas. tohutu vahe kahe piiri vahel näitab, kui ligikaudne see mõõtmine veel on. Nii laiale vahemikule strateegia ülesehitamine kutsub üles keskenduma kõige ohustatumatele sektoritele, mitte kuhjama üldisi kohustusi. Parlamendi nõutud sektoripõhine ja haldustasandite kaupa kaardistamine on selles osas kasulikum kui uued ühtsed normid.
Digivahendeid ja andmeanalüüsi mainitakse korruptsiooni avastamiseks, sama ettevaatlikkusega krüptovarade ja läbipaistmatute struktuuride suhtes. Ka siin sõltub tõhusus asutuste suutlikkusest teavet töödelda, mitte koostatud suuniste arvust.
Aususnorm ilma sanktsioonita ei ole reegel, vaid teadaanne.
