Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles mõistetakse karmilt hukka Kuuba režiimi repressioonid ja nõutakse Félix Navarro, tema tütre Saylí Navarro ja kõigi teiste poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist. Samuti nõutakse ELi-Kuuba lepingu inimõiguste klausli aktiveerimist ja lepingu peatamist, kui Kuuba ei astu konkreetseid samme demokraatia suunas. See tekst on poliitiline avaldus: see ei loo juriidilist kohustust, kuid väljendab Euroopa Liidu ametlikku seisukohta.
Félix Navarro, 72-aastane ajalooline dissident ja inimõiguste kaitsja, vabastati 2025. aasta jaanuaris katoliku kiriku vahendatud kokkuleppe raames, kuid tema vabastamine tühistati 2025. aasta aprillis. Ta põeb diabeeti ja kroonilisi hingamisteede haigusi ning väidetavalt peksid teda 2026. aasta aprillis vangivalvurid enne, kui ta paigutati isolatsiooni. Tema tütar Saylí Navarro, organisatsiooni Damas de Blanco (Sahharovi preemia laureaat) kaasasutaja, on samuti vangistatud. 2026. aasta augustis loendati Kuubal 1339 poliitvangi, sealhulgas 155 naist ja 38 alaealist, vastavalt resolutsioonis viidatud arvudele.
Nõutakse viivitamatut vabastamistParlament nõuab Félix Navarro, Saylí Navarro ja kõigi teiste poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist.
Arstiabi kinnipeetavateleTa nõuab, et Félix Navarro ja kõik teised vangid saaksid viivitamatut, asjakohast ja sõltumatut arstiabi, ning tuletab Kuuba ametivõimudele meelde nende kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline turvalisus.
Sanktsioonid vastutajate vastuParlament kordab oma üleskutset kohaldada ELi ülemaailmse inimõiguste sanktsioonide korra alusel sanktsioone repressioonide eest vastutavate isikute, sealhulgas Miguel Díaz-Caneli vastu.
ELi-Kuuba leping on peatamise ohusTa nõuab ELi-Kuuba poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu inimõiguste klausli aktiveerimist ja selle lepingu viivitamatut peatamist, kui režiim ei astu konkreetseid ja kontrollitavaid samme mitmeparteilise demokraatia suunas ning ei vabasta kõiki poliitvange.
Sunniviisilise pagenduse lõpetamineTa mõistab hukka sunniviisilise pagenduse sunnivahendina ja nõuab, et igal vangil oleks õigus jääda oma riiki ja sinna tagasi pöörduda ilma eeltingimusteta.
Resolutsioon võeti vastu 374 poolt-, 198 vastuhäälega ja 19 erapooletuks jäämisega elektroonilisel nimelisel hääletusel 17. septembril 2026.
See resolutsioon ei muuda otseselt Euroopa õigust: see väljendab Euroopa Parlamendi poliitilist seisukohta ja palub komisjonil ning liikmesriikidel tegutseda. Konkreetselt kutsutakse üles kehtestama Euroopa sanktsioone Kuuba repressioonide eest vastutavate isikute, sealhulgas Miguel Díaz-Caneli vastu, ja ähvardatakse peatada ELi ja Kuuba vaheline dialoogi- ja koostööleping, kui ei astuta konkreetseid samme poliitvangide vabastamiseks ja demokraatia poole püüdlemiseks. Euroopa kodanike jaoks tähendab see, et parlament survestab ELi Kuuba suhtes karmimat seisukohta võtma, kuid ükski siduv juriidiline meede ei ole praeguses etapis veel jõustunud.
Euroopa Parlament võttis 17. septembril 2026 vastu resolutsiooni 374 häälega 198 vastu ja 19 erapooletuks jäänuga, milles nõutakse Félix Navarro, tema tütre Saylí Navarro ja kõigi Kuuba poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist. Tekst on poliitiline deklaratsioon, mitte seadus: see ei vabasta kedagi, kuid seab positsiooni, mida komisjon ja liikmesriigid ei saa enam eirata. Tegelik küsimus ei ole hääletus, vaid see, mis juhtub, kui Miguel Díaz-Caneli režiim ei liigu.
ELi ja Kuuba vaheline poliitilise dialoogi ja koostöö kokkulepe peaks sisaldama inimõiguste klauslit. Praktikas ei ole seda klauslit kunagi aktiveeritud ja režiim on jätkanud: 2026. aasta augustis oli registreeritud 1339 poliitvangi, sealhulgas 155 naist ja 38 alaealist, vastavalt resolutsioonis viidatud arvudele. Parlament nõuab seega klausli aktiveerimist ja konkreetsete ning kontrollitavate sammude puudumisel pluralistliku demokraatia suunas ja kõigi vangide vabastamise suunas kokkuleppe peatamist. See on kindel positsioon, kuid jääb üleskutseks: otsus kuulub nõukogule ja komisjonile.
Mehhanism on lihtne: dialoogikokkulepe ilma tegeliku tingimuslikkuseta muutub ettekäändeks. Režiim kirjutab alla, ei muuda midagi ja EL jätkab koostööd. Peatamisega ähvardades toob parlament režiimile sisse kulu, aga ka liikmesriikidele, kes peavad selle katkestuse enda kanda võtma. Küsimus on, kas nõukogu järgib seda või jääb resolutsioon tühjaks sõnaks.
Parlament kordab üleskutset sanktsioonidele ELi ülemaailmse inimõiguste sanktsioonide korra alusel repressioonide eest vastutavate isikute vastu, alustades Miguel Díaz-Canelist. See kord võimaldab külmutada varasid ja kehtestada reisikeelu, kuid ei määra kedagi automaatselt: otsus kuulub nõukogule ühehäälselt. Resolutsioon ei kehtesta sanktsioone; see nõuab, et sanktsioone kehtestataks.
Euroopa kodanike jaoks tähendab see, et parlament surub karmistamise poole, kuid Euroopa õiguses ei muutu midagi seni, kuni nõukogu ei tegutse. Tegevusetuse hind on selge: iga sanktsioonideta kuu võidab režiim aega ja vangid maksavad. Alternatiiv oleks siduda majandus- ja koostöösuhted kontrollitavate edusammudega, selle asemel et piirduda deklaratsioonidega.
Resolutsioon, mis nõuab vabastamist ilma kokkulepet peatamata, jätab režiimile aega võita.
Euroopa Parlament võttis 17. septembril 2026 vastu resolutsiooni 374 häälega 198 vastu ja 19 erapooletuks jäänuga, milles nõutakse Félix Navarro, tema tütre Saylí Navarro ja kõigi Kuuba poliitvangide viivitamatut ja tingimusteta vabastamist. Tekst on poliitiline deklaratsioon, mitte seadus: see ei vabasta kedagi, kuid seab positsiooni, mida komisjon ja liikmesriigid ei saa enam eirata. Tegelik küsimus ei ole hääletus, vaid see, mis juhtub, kui Miguel Díaz-Caneli režiim ei liigu.
ELi ja Kuuba vaheline poliitilise dialoogi ja koostöö kokkulepe peaks sisaldama inimõiguste klauslit. Praktikas ei ole seda klauslit kunagi aktiveeritud ja režiim on jätkanud: 2026. aasta augustis oli registreeritud 1339 poliitvangi, sealhulgas 155 naist ja 38 alaealist, vastavalt resolutsioonis viidatud arvudele. Parlament nõuab seega klausli aktiveerimist ja konkreetsete ning kontrollitavate sammude puudumisel pluralistliku demokraatia suunas ja kõigi vangide vabastamise suunas kokkuleppe peatamist. See on kindel positsioon, kuid jääb üleskutseks: otsus kuulub nõukogule ja komisjonile.
Mehhanism on lihtne: dialoogikokkulepe ilma tegeliku tingimuslikkuseta muutub ettekäändeks. Režiim kirjutab alla, ei muuda midagi ja EL jätkab koostööd. Peatamisega ähvardades toob parlament režiimile sisse kulu, aga ka liikmesriikidele, kes peavad selle katkestuse enda kanda võtma. Küsimus on, kas nõukogu järgib seda või jääb resolutsioon tühjaks sõnaks.
Parlament kordab üleskutset sanktsioonidele ELi ülemaailmse inimõiguste sanktsioonide korra alusel repressioonide eest vastutavate isikute vastu, alustades Miguel Díaz-Canelist. See kord võimaldab külmutada varasid ja kehtestada reisikeelu, kuid ei määra kedagi automaatselt: otsus kuulub nõukogule ühehäälselt. Resolutsioon ei kehtesta sanktsioone; see nõuab, et sanktsioone kehtestataks.
Euroopa kodanike jaoks tähendab see, et parlament surub karmistamise poole, kuid Euroopa õiguses ei muutu midagi seni, kuni nõukogu ei tegutse. Tegevusetuse hind on selge: iga sanktsioonideta kuu võidab režiim aega ja vangid maksavad. Alternatiiv oleks siduda majandus- ja koostöösuhted kontrollitavate edusammudega, selle asemel et piirduda deklaratsioonidega.
Resolutsioon, mis nõuab vabastamist ilma kokkulepet peatamata, jätab režiimile aega võita.
