Euroopa Parlament kiitis heaks nõukogu seisukoha paranduseelarve nr 2/2026 kohta, mis suurendab makseid 8,004 miljardi euro võrra, sealhulgas 5,4 miljardit eurot ühtekuuluvuse ja 2,2 miljardit eurot ÜPP strateegiakavade jaoks. Tekst on lõplikult vastu võetud ja avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Selles nähakse ette ka 53 ametikohta Ukraina laenu jaoks ja tugevdatud 300 miljoni euro suurust põllumajandusreservi.
Liidu 2026. aasta eelarve oli surve all: 2025. aasta maksete mahajäämus ühtekuuluvuse valdkonnas ja programmide rakendamise kiirenemine tekitasid rahavajaduse. Komisjon tegi ettepaneku paranduseelarve kohta, et kohandada tulusid ja kulusid. Parlament kiitis heaks nõukogu seisukoha, millega lõpetatakse selle paranduseelarve eelarvemenetlus.
Ühtekuuluvuse maksed +5,4 miljarditÜhtekuuluvusprogrammide maksete assigneeringud suurenevad esialgsest tasemest 5,4 miljardi euro võrra, et maksta kiiremini toetusesaajatele ja piirkondadele.
ÜPP maksed +2,2 miljarditÜPP strateegiakavade (EAFRD) maksete assigneeringud suurenevad 2,2 miljardi euro võrra, et toetada põllumajandustootjaid ja maaelu arengut.
Põllumajandusreserv +300 miljonitPõllumajandusreservi suurendatakse 300 miljoni euro võrra, et aidata tõsise likviidsuspuuduse käes kannatavaid põllumajandustootjaid, ja Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) suurendatakse 140 miljoni euro võrra.
53 ametikohta Ukraina laenu jaoksUkraina toetuslaenu haldamine nõuab 53 ametikohta, millest 41 on väljaspool alalisi töötajaid, eelarvelise mõjuga hinnanguliselt 3,2 miljonit eurot 2026. aasta kuue kuu jooksul.
Tulud: +4,36 miljardit RKTLiikmesriikide osamaksed, mis põhinevad rahvamajanduse kogutulul (RKT), suurenevad 4 364,9 miljoni euro võrra võrreldes paranduseelarvega nr 1/2026, ja muud omavahendid peale RKT suurenevad 2 997,9 miljoni euro võrra.
Parlament võttis teksti vastu 440 poolt, 127 vastu ja 104 erapooletuks (elektrooniline nimeline hääletus).
Praktikas saavad piirkonnad ja põllumajandustootjad 2026. aastal kiiremaid ja suuremaid makseid: 5,4 miljardit eurot täiendavalt ühtekuuluvuse ja 2,2 miljardit eurot ÜPP strateegiakavade jaoks. Põllumajandusreservi suurendatakse 300 miljoni euro võrra kriisidega toimetulekuks. ELi eelarvet kohandatakse ka Ukraina laenu rahastamiseks, 53 ametikoha ja 1 miljoni euro suuruste toetuskuludega. Liikmesriigid annavad suurema panuse RKT-põhise vahendi kaudu, 4,36 miljardit eurot täiendavalt. Tekst on lõplikult vastu võetud ja avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.
Paranduseelar nr 2/2026 on vastu võetud: 8,004 miljardit eurot täiendavaid makseid, millest 5,4 miljardit ühtekuuluvusele ja 2,2 miljardit ÜPP strateegiakavadele. Piirkonnad ja põllumajandustootjad saavad raha kiiremini, kuid arve maandub liikmesriikidele omavahendite kaudu, summas 4,36 miljardit eurot. Parlament kiidab heaks ilma mehhanismi parandamata, mis teeb riiklikust maksumaksjast iga kõrvalekalde jääkmaksja.
2025. aasta maksete võlgnevus ühtekuuluvuses koos rakendamise kiirenemisega paneb 2026. aasta eelarve surve alla. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku suurendada makseid 8 miljardi euro võrra. Parlament kiidab selle heaks ja tervitab rakendamise edenemist. Kuid kes maksab? Liikmesriigid, omavahendite kaudu, 4,3649 miljardit eurot rohkem kui paranduseelarves nr 1/2026. Piirkonnad ja põllumajandustootjad saavad raha kiiremini, mis on hea uudis nende rahavoogudele. Halb uudis on see, et see järelejõudmine ei kõrvalda põhjust: jäik aastaeelarve, halvasti kalibreeritud mitmeaastased programmid ja komisjon, mis haldab rahavoogusid päevast päeva.
Mehhanism on lihtne: kui maksed hilinevad, kogunevad assigneeringud; kui need kiirenevad, on vaja värsket raha. Liikmesriigid kutsutakse appi, ilma manööverdamisruumita ajakava ega summade osas. Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks tähendanud, et riiklikud ja piirkondlikud korraldusasutused vastutavad maksegraafikute eest, ettenähtavate assigneeringute ja selgete ülekandmiseeskirjadega, selle asemel et tsentraliseerida rahavood Brüsselisse ja saata arve pealinnadele.
Ukraina toetuslaen nõuab uut finants- ja õigusalast asjatundlikkust. Komisjon taotleb 53 ametikohta, neist 41 väljaspool püsikoosseisu, kulu 3,2 miljonit eurot kuue kuu eest 2026. aastal. Parlament võtab selle teadmiseks ja rõhutab, et põhimõte säilitada töötajaid vabatahtlikult on osutunud vastutootlikuks. Tal on õigus seda öelda: institutsioon, mis saab uue ülesande, peab saama värvata, muidu suunab ta ametnikud muudelt ülesannetelt ümber. Kuid tuleb ka küsida, miks selline struktuur on vajalik. Liikmesriikide tagatud laenu võiks hallata avalik-õiguslik pank või Euroopa Investeerimispank, väiksemate halduskulude ja selge vastutusega. Komisjon eelistab internaliseerida, mis laiendab tema pädevust ja eelarvet.
Nende kulude rahastamine toimub paindlikkusinstrumendi (1 miljon eurot) ja ühtse marginaali mehhanismi (3,2 miljonit eurot) kaudu. Teisisõnu, võetakse olemasolevatest, juba väga väikestest marginaalidest. Parlament on selle pärast murelik, õigustatult, kuid ei tee ettepanekut mahtu vähendada. Ta nõuab uusi omavahendeid kuni 60 miljardit eurot aastas. See on poliitiline seisukoht, mitte tegevusreegel. Liberaalne alternatiiv oleks olnud siduda need kulud samaväärsete säästudega teistes ridades või rahastada neid sisemiste ümberpaigutustega, mitte uute Euroopa maksudega.
Piirkonnad ja põllumajandustootjad saavad raha kiiremini, kuid liikmesriigid maksavad rohkem, ilma et nad saaksid kunagi mehhanismi vaidlustada.
Paranduseelar nr 2/2026 on vastu võetud: 8,004 miljardit eurot täiendavaid makseid, millest 5,4 miljardit ühtekuuluvusele ja 2,2 miljardit ÜPP strateegiakavadele. Piirkonnad ja põllumajandustootjad saavad raha kiiremini, kuid arve maandub liikmesriikidele omavahendite kaudu, summas 4,36 miljardit eurot. Parlament kiidab heaks ilma mehhanismi parandamata, mis teeb riiklikust maksumaksjast iga kõrvalekalde jääkmaksja.
2025. aasta maksete võlgnevus ühtekuuluvuses koos rakendamise kiirenemisega paneb 2026. aasta eelarve surve alla. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku suurendada makseid 8 miljardi euro võrra. Parlament kiidab selle heaks ja tervitab rakendamise edenemist. Kuid kes maksab? Liikmesriigid, omavahendite kaudu, 4,3649 miljardit eurot rohkem kui paranduseelarves nr 1/2026. Piirkonnad ja põllumajandustootjad saavad raha kiiremini, mis on hea uudis nende rahavoogudele. Halb uudis on see, et see järelejõudmine ei kõrvalda põhjust: jäik aastaeelarve, halvasti kalibreeritud mitmeaastased programmid ja komisjon, mis haldab rahavoogusid päevast päeva.
Mehhanism on lihtne: kui maksed hilinevad, kogunevad assigneeringud; kui need kiirenevad, on vaja värsket raha. Liikmesriigid kutsutakse appi, ilma manööverdamisruumita ajakava ega summade osas. Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks tähendanud, et riiklikud ja piirkondlikud korraldusasutused vastutavad maksegraafikute eest, ettenähtavate assigneeringute ja selgete ülekandmiseeskirjadega, selle asemel et tsentraliseerida rahavood Brüsselisse ja saata arve pealinnadele.
Ukraina toetuslaen nõuab uut finants- ja õigusalast asjatundlikkust. Komisjon taotleb 53 ametikohta, neist 41 väljaspool püsikoosseisu, kulu 3,2 miljonit eurot kuue kuu eest 2026. aastal. Parlament võtab selle teadmiseks ja rõhutab, et põhimõte säilitada töötajaid vabatahtlikult on osutunud vastutootlikuks. Tal on õigus seda öelda: institutsioon, mis saab uue ülesande, peab saama värvata, muidu suunab ta ametnikud muudelt ülesannetelt ümber. Kuid tuleb ka küsida, miks selline struktuur on vajalik. Liikmesriikide tagatud laenu võiks hallata avalik-õiguslik pank või Euroopa Investeerimispank, väiksemate halduskulude ja selge vastutusega. Komisjon eelistab internaliseerida, mis laiendab tema pädevust ja eelarvet.
Nende kulude rahastamine toimub paindlikkusinstrumendi (1 miljon eurot) ja ühtse marginaali mehhanismi (3,2 miljonit eurot) kaudu. Teisisõnu, võetakse olemasolevatest, juba väga väikestest marginaalidest. Parlament on selle pärast murelik, õigustatult, kuid ei tee ettepanekut mahtu vähendada. Ta nõuab uusi omavahendeid kuni 60 miljardit eurot aastas. See on poliitiline seisukoht, mitte tegevusreegel. Liberaalne alternatiiv oleks olnud siduda need kulud samaväärsete säästudega teistes ridades või rahastada neid sisemiste ümberpaigutustega, mitte uute Euroopa maksudega.
Piirkonnad ja põllumajandustootjad saavad raha kiiremini, kuid liikmesriigid maksavad rohkem, ilma et nad saaksid kunagi mehhanismi vaidlustada.