Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles palutakse liidul vähendada strateegilisi sõltuvusi ja tugevdada autonoomset tegutsemisvõimet, edendades samal ajal ülemaailmset koostalitlusvõimet. See kutsub üles täiendama säästude ja investeeringute liitu, arendama välja ühist Euroopa turvalist vara, laiendama eurodes arveldamist, võtma kasutusele hulgimüügi keskpanga digivaluuta ja digieuro ning laiendama valuutavahetusliine. See palub komisjonil koos EKPga esitada 2026. aasta lõpuks ühine euro rahvusvahelistamise strateegia. Parlament palub komisjonil tegutseda; see ei ole seadus.
Rahvusvaheline rahasüsteem on endiselt keskendunud USA dollarile, mis moodustas 2024. aasta lõpus 57,8 protsenti maailma ametlikest valuutareservidest, samas kui euro osakaal oli umbes 20 protsenti. Geopoliitilised pinged ja maailmakaubanduse killustumine avavad tee mitme valuuta reservsüsteemile. Parlament leiab, et euro peab liikuma passiivse turvavaluuta staatusest täisväärtusliku rahvusvahelise valuuta staatusesse, tuues kasu laenukulude, valuutakursi volatiilsuse eest kaitsmise ja geopoliitilise mõju osas.
Ühine Euroopa turvaline varaParlament nõuab sügava ja likviidse Euroopa turvalise vara väljatöötamist, mida emiteeritakse piisavas mahus likviidse turu loomiseks, eraldatakse ja hallatakse liidu tasandil, selge tagasimaksmismehhanismiga, mis põhineb prognoositavatel ja usaldusväärsetel omavahenditel, ilma riikliku võla ühisrahastamiseta.
Eurodes arveldamineKomisjonil palutakse siduda liidu investeerimisprogrammid eurodes arveldamisega kogu väärtusahelas, edendada euro kasutamist kaubanduslepingutes ja riigihangetes, järgides riigiabi reegleid, ning kaaluda sihipäraseid stiimuleid puhta tehnoloogia ekspordi eurodes hinnastamiseks ja arveldamiseks.
Digitaristu ja digieuroParlament rõhutab, et eurodes laenamine, laenamine ja arveldamine nõuavad Euroopa avalikku taristut digitaalsete maksete ja arvelduste jaoks, mille keskmes on hulgimüügi keskpanga digivaluuta, ning kinnitab taas täielikku toetust digieuro kasutuselevõtule, sealhulgas rahaülekannete kulude vähendamiseks.
ValuutavahetusliinidSee kutsub üles laiendama kahepoolseid valuutavahetusliine liikmesriikidega ja rahvusvaheliselt ning kutsub EKPd üles andma oma iga-aastases aruandes parlamendile paremat ülevaadet nende liinide abikõlblikkuse kriteeriumidest ja hindama, kas need kriteeriumid teenivad euro rahvusvahelistamist, sealhulgas ülemaailmse lõuna riikide puhul.
Ühine strateegia 2026. aasta lõpuksParlament kutsub komisjoni koostöös EKPga esitama parlamendile ja nõukogule ühise euro rahvusvahelistamise strateegia 2026. aasta lõpuks.
Resolutsioon võeti vastu 405 poolt-, 146 vastuhäälega ja 60 erapooletuks jäämisega elektroonilisel nimelisel hääletusel.
See resolutsioon ei loo juriidilisi kohustusi: see palub komisjonil ja EKP-l tegutseda. Kui need palved ellu viiakse, võivad Euroopa ettevõtted, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, saada kasu madalamatest valuutakuludest ja lihtsamatest eurodes arvetest rahvusvahelises kaubanduses. Leibkonnad võivad näha rahaülekannete kulude vähenemist tänu jaemüügi digieurole. Ühise Euroopa turvalise vara arendamise eesmärk on vähendada rahastamiskulusid ja tugevdada finantsstabiilsust, ilma riikliku võla ühisrahastamiseta.
Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles nõutakse komisjonilt ja EKP-lt ühist euro rahvusvahelistamise strateegiat 2026. aasta lõpuks. Eesmärk on õige: teha eurost täieõiguslik rahvusvaheline valuuta, mitte passiivne pelgupaik, mis neelab väljast tulevaid šokke. Kuid tekst jääb soovide loeteluks, ilma selle hoovata, mis loeb: eelarvedistsipliin ja turgude liberaliseerimine.
Parlament tahab viia euro passiivse pelgupaiga staatusest rahvusvahelise valuuta staatusse. Idee on hea: valuuta, mida kasutatakse ainult väärtuse hoiustamiseks kriisi ajal, ei paku ei seigniorage'i eeliseid ega tõelise reservvaluuta geopoliitilist mõju. Kuid tekst nõuab peamiselt raporteid, strateegiaid ja stiimuleid. See ei ütle, mis teeb euro atraktiivseks: usaldusväärne riigirahandus ning sügavad, likviidsed ja integreeritud kapitaliturud.
Parlament tunnistab seda poolenisti: ta rõhutab, et kõrged riigivõla tasemed võivad nõrgendada eelarve usaldusväärsust. Kuid ta ei tee sellest järeldusi. Rahvusvaheline valuuta peab pakkuma turvalist vara piisavas koguses. Ent Euroopa turvaline vara, mida ta soovib, jääb sõltuma uutest ühisemissioonidest, mille tagasimaksmise mehhanism põhineb prognoositavatel omavahenditel. Ilma eelarvedistsipliinita muutuvad need emissioonid uueks jagatud võla vormiks ja investorid näevad seda.
Alternatiiv on lihtne: vähendada avalikku kulutamist ja maksukoormust, mis koormab säästmist ja investeerimist, viia lõpule kapitaliturgude liit, kõrvaldades riiklikud tõkked, ning lasta turgudel hinnata riigiriski ilma kaudse garantiita. See on vähem suurejooneline kui ühine strateegia, kuid just see loob usaldusväärse turvalise vara.
Parlament kutsub komisjoni üles siduma liidu investeerimisprogrammid eurodes arveldamisega ning kaaluma sihipäraseid stiimuleid puhta tehnoloogia ekspordile. Kavatsus on kiiduväärt: Euroopa VKEd kannavad valuutavahetuskulusid ja intressiriske, mis teevad nende ekspordi kallimaks. Kuid iga sihipärane stiimul on avalik kulutus või konkurentsi moonutamine. Maksumaksja maksab tulemuse eest, mida turg võiks ise toota, kui tehingukulud eurodes oleksid madalamad.
Tõeline hoob ei ole stiimul, vaid lihtsustamine. Ühtne finantsteenuste turg, ühtlustatud raamatupidamis- ja pankrotireeglid ning konkurentsivõimeline maksetaristu teeksid eurodes arveldamise heaks rohkem kui toetused. Parlament mainib avalikku maksetaristut ja hulgimüügi keskpanga digivaluutat. Olgu. Kuid tuleb küsida, kes maksab ja kes otsustab. Euroopa avalik taristu võib vähendada sõltuvust Ameerika süsteemidest, tingimusel et see on avatud, koostalitlusvõimeline ja mida juhitakse distsipliiniga, mitte uue bürokraatliku monopolina.
Parlament palub EKP-l aru anda swap-liinide abikõlblikkuse kriteeriumide kohta ja hinnata, kas need kriteeriumid teenivad euro rahvusvahelistamist, sealhulgas globaalse lõuna riikide jaoks. Ta märgib ka, et Ukrainal ei ole swap-liini. Läbipaistvuse nõue on õigustatud: EKP peab oma valikute eest valitud esindajate ees vastutama. Kuid swap-liinide laiendamine tähendab krediidi- ja likviidsusriski võtmist välispoliitika nimel. Iga antud liin on keskpanga, seega Euroopa maksumaksja, kaudne kohustus.
Distsipliin nõuab, et need liinid antaks rangete majanduskriteeriumide alusel, mitte diplomaatilistel kaalutlustel. Parlament teeb õigesti, kui nõuab aruandlust, kuid ta ei tohi muuta EKP-d välispoliitika instrumendiks. Rahvusvaheline valuuta tekitab usaldust seetõttu, et selle keskpank on sõltumatu ja prognoositav, mitte seetõttu, et ta jagab swape.
Rahvusvahelist valuutat ei määrata dekreediga: see tuleb välja teenida eelarvedistsipliini ja turgude vabadusega.
Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles nõutakse komisjonilt ja EKP-lt ühist euro rahvusvahelistamise strateegiat 2026. aasta lõpuks. Eesmärk on õige: teha eurost täieõiguslik rahvusvaheline valuuta, mitte passiivne pelgupaik, mis neelab väljast tulevaid šokke. Kuid tekst jääb soovide loeteluks, ilma selle hoovata, mis loeb: eelarvedistsipliin ja turgude liberaliseerimine.
Parlament tahab viia euro passiivse pelgupaiga staatusest rahvusvahelise valuuta staatusse. Idee on hea: valuuta, mida kasutatakse ainult väärtuse hoiustamiseks kriisi ajal, ei paku ei seigniorage'i eeliseid ega tõelise reservvaluuta geopoliitilist mõju. Kuid tekst nõuab peamiselt raporteid, strateegiaid ja stiimuleid. See ei ütle, mis teeb euro atraktiivseks: usaldusväärne riigirahandus ning sügavad, likviidsed ja integreeritud kapitaliturud.
Parlament tunnistab seda poolenisti: ta rõhutab, et kõrged riigivõla tasemed võivad nõrgendada eelarve usaldusväärsust. Kuid ta ei tee sellest järeldusi. Rahvusvaheline valuuta peab pakkuma turvalist vara piisavas koguses. Ent Euroopa turvaline vara, mida ta soovib, jääb sõltuma uutest ühisemissioonidest, mille tagasimaksmise mehhanism põhineb prognoositavatel omavahenditel. Ilma eelarvedistsipliinita muutuvad need emissioonid uueks jagatud võla vormiks ja investorid näevad seda.
Alternatiiv on lihtne: vähendada avalikku kulutamist ja maksukoormust, mis koormab säästmist ja investeerimist, viia lõpule kapitaliturgude liit, kõrvaldades riiklikud tõkked, ning lasta turgudel hinnata riigiriski ilma kaudse garantiita. See on vähem suurejooneline kui ühine strateegia, kuid just see loob usaldusväärse turvalise vara.
Parlament kutsub komisjoni üles siduma liidu investeerimisprogrammid eurodes arveldamisega ning kaaluma sihipäraseid stiimuleid puhta tehnoloogia ekspordile. Kavatsus on kiiduväärt: Euroopa VKEd kannavad valuutavahetuskulusid ja intressiriske, mis teevad nende ekspordi kallimaks. Kuid iga sihipärane stiimul on avalik kulutus või konkurentsi moonutamine. Maksumaksja maksab tulemuse eest, mida turg võiks ise toota, kui tehingukulud eurodes oleksid madalamad.
Tõeline hoob ei ole stiimul, vaid lihtsustamine. Ühtne finantsteenuste turg, ühtlustatud raamatupidamis- ja pankrotireeglid ning konkurentsivõimeline maksetaristu teeksid eurodes arveldamise heaks rohkem kui toetused. Parlament mainib avalikku maksetaristut ja hulgimüügi keskpanga digivaluutat. Olgu. Kuid tuleb küsida, kes maksab ja kes otsustab. Euroopa avalik taristu võib vähendada sõltuvust Ameerika süsteemidest, tingimusel et see on avatud, koostalitlusvõimeline ja mida juhitakse distsipliiniga, mitte uue bürokraatliku monopolina.
Parlament palub EKP-l aru anda swap-liinide abikõlblikkuse kriteeriumide kohta ja hinnata, kas need kriteeriumid teenivad euro rahvusvahelistamist, sealhulgas globaalse lõuna riikide jaoks. Ta märgib ka, et Ukrainal ei ole swap-liini. Läbipaistvuse nõue on õigustatud: EKP peab oma valikute eest valitud esindajate ees vastutama. Kuid swap-liinide laiendamine tähendab krediidi- ja likviidsusriski võtmist välispoliitika nimel. Iga antud liin on keskpanga, seega Euroopa maksumaksja, kaudne kohustus.
Distsipliin nõuab, et need liinid antaks rangete majanduskriteeriumide alusel, mitte diplomaatilistel kaalutlustel. Parlament teeb õigesti, kui nõuab aruandlust, kuid ta ei tohi muuta EKP-d välispoliitika instrumendiks. Rahvusvaheline valuuta tekitab usaldust seetõttu, et selle keskpank on sõltumatu ja prognoositav, mitte seetõttu, et ta jagab swape.
Rahvusvahelist valuutat ei määrata dekreediga: see tuleb välja teenida eelarvedistsipliini ja turgude vabadusega.
