Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, milles mõistetakse hukka Venemaa peetav sõda Ukraina vastu ja nõutakse, et liit ja selle liikmesriigid suurendaksid oma sõjalist abi Kiievile, sealhulgas õhutõrjesüsteemide ja kaugmaarakettidega. Tekst nõuab ka tugevaid ja õiguslikult siduvaid julgeolekugarantiisid Ukrainale ning kõigi Vene vägede viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Ukraina territooriumilt. Parlament palub komisjonil tegutseda; see ei ole seadus.
Igal aastal avaldab komisjon Ukraina kohta aruande, mis on aluseks parlamendis toimuval arutelul. See aruanne on järelevalvedokument: see ei sisalda siduvaid seadusandlikke meetmeid. Seetõttu võttis parlament vastu oma poliitilise seisukoha Ukraina olukorra ja Euroopa Liidu poolt antava vastuse kohta.
Nõutakse Vene vägede väljaviimistParlament nõuab, et Venemaa lõpetaks viivitamatult ja tingimusteta kõik oma sõjalised tegevused Ukrainas ning viiks kõik oma väed ja kogu sõjavarustuse välja kogu Ukraina territooriumilt, sealhulgas territoriaalvetest.
Rohkem relvi KiievileTa kutsub liitu ja liikmesriike üles suurendama sõjalist abi Ukrainale, sealhulgas õhutõrjesüsteeme (Patriot, SAMP/T, NASAMS, IRIS-T, HAWK) ja sügava löögi võimekust. Ta kutsub eelkõige Saksamaad üles tarnima kaugmaarakette Taurus.
Siduvad julgeolekugarantiidParlament nõuab Ukrainale tugevaid ja õiguslikult siduvaid julgeolekugarantiisid, mis on võrdväärsed Washingtoni lepingu artikli 5 ja Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõike 7 omadega, niipea kui sõjaseisund on ametlikult lõppenud.
Õhukaitse tsoonTa palub vabatahtlike liikmesriikide koalitsioonil kaaluda Euroopa juhitava kaitseotstarbelise integreeritud õhukaitse tsooni loomist, mis võiks lähetada lahingulennupatrulle Ukraina mittevaidlustatud piirkondade kohale.
Surve VenemaaleParlament mõistab hukka Ameerika Ühendriikide sanktsioonide osalise leevendamise Venemaa vastu ja taunib USA seisukohta seada oma julgeolekugarantiid sõltuvusse Ukraina Donbassist taandumisest. Ta kutsub üles õiglasele ja kestvale rahule, millega kaasnevad Venemaa poolt makstavad reparatsioonid ja vastutus sõjakuritegude eest.
Resolutsioon võeti vastu 460 poolt, 136 vastu ja 59 erapooletuks jäänud häälega elektroonilisel nimelisel hääletusel.
See hääletus ei pane liikmesriikidele ega Euroopa institutsioonidele mingeid juriidilisi kohustusi. See väljendab Euroopa Parlamendi poliitilist seisukohta sõja kohta Ukrainas ja selle kohta, milline peaks olema liidu vastus. Konkreetselt kutsub see üles saatma Ukrainale rohkem relvi, sealhulgas õhutõrjesüsteeme ja kaugmaarakette, ning valmistama ette julgeolekugarantiid sõjajärgseks ajaks. Samuti nõuab see, et Ukrainat kaasataks kõikidesse teda puudutavatesse otsustesse ja et Euroopa osaleks rahuläbirääkimistel. Parlament palub komisjonil ja liikmesriikidel tegutseda; see ei ole seadus.
Euroopa Parlament võttis 8. juulil 2026 vastu resolutsiooni 460 poolt- ja 136 vastuhäälega ning 59 erapooletuks jäämisega, milles nõutakse Vene vägede viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Ukrainast ning kutsutakse liitu ja selle liikmesriike üles massiliselt suurendama sõjalist abi Kiievile, sealhulgas õhutõrjesüsteeme ja kaugmaarakette. See ei ole seadus, vaid poliitiline seisukoht. Kuid see ütleb üht lihtsat asja: Euroopa peab lõpetama ukrainlaste julguse pidamist iseenesestmõistetavaks ning hakkama seda rahastama kui investeeringut omaenda julgeolekusse.
Parlament märgib, et Ameerika Ühendriikide sõjaline abi vähenes 2025. aastal 99 protsenti. See ei ole abstraktsioon: see on signaal Moskvale, et aeg töötab tema kasuks. Vastuseks nõuab resolutsioon relvade ja laskemoona tarnimise kiirendamist ja suurendamist ning rõhutab, et liit ja selle liikmesriigid on juba Ukraina peamine rahalise ja sõjalise toetuse pakkuja. Loogika on lihtne: kui abi väheneb, väheneb Ukraina võime end kaitsta ja Venemaa ei ole läbirääkimisteks motiveeritud. Kui abi suureneb etteaimatavalt, muutub jõudude vahekord ja diplomaatia muutub võimalikuks.
Tekst kutsub eelkõige Saksamaad üles tarnima kaugmaarakette Taurus ja teisi liikmesriike varustama Ukrainat täiendavate õhutõrjesüsteemidega. Euroopa kodaniku jaoks tähendab see, et tema enda õhuruumi kaitse algab Ukrainas. Iga Kiievi kohal alla tulistatud rakett on rakett, mis ei ohusta Varssavit ega Berliini. Ootamise hind on aga mõõdetav Ukraina eludes ja Euroopa suurenenud riskides.
Resolutsioon nõuab Ukrainale tugevaid ja õiguslikult siduvaid julgeolekugarantiisid, mis oleksid võrdväärsed Washingtoni lepingu artikli 5 ja Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 7, niipea kui sõjaseisukord on ametlikult lõppenud. Samuti palutakse vabatahtlike liikmesriikide koalitsioonil kaaluda Euroopa juhitavat kaitseotstarbelist integreeritud õhukaitseala, mille raames patrullitaks lahingulennukitega Ukraina mittevaidlustatud piirkondade kohal. Need ei ole siduvad kohustused, vaid poliitilised suunised. Nende rakendamine sõltub liikmesriikide tahtest ja just siin ongi probleem: julgeolekugarantiid on väärtuslikud ainult siis, kui need on usutavad, ja need on usutavad ainult siis, kui Euroopa sõjalised võimed järgivad.
Parlament kutsub komisjoni ja liikmesriike kaaluma kõrgetasemelise Euroopa läbirääkija nimetamist selge mandaadiga. Ta tuletab meelde, et keegi ei otsusta Ukraina üle ilma Ukrainata ega Euroopa üle ilma Euroopata. See valem on õige, kuid eeldab, et Euroopa räägib ühel häälel. Rahvuslikud lahkhelid relvade saatmise või julgeolekugarantiide küsimuses nõrgendavad aga Euroopa positsiooni. Siin oleks tõhusam subsidiaarsusel ja turul põhinev lähenemine: lasta liikmesriikidel, kes seda soovivad, koos edasi liikuda, ootamata üksmeelt, ja lasta Euroopa kaitsetööstusel toota kiiremini, vähendades regulatiivseid takistusi. Tekstis mainitud BITDE on samm selles suunas, kuid see on liiga aeglane ja liiga bürokraatlik, et vastata kiireloomulisele vajadusele.
Parlament mõistab hukka Ameerika Ühendriikide Venemaa-vastaste sanktsioonide osalise leevendamise ja USA seisukoha, mille kohaselt nende julgeolekugarantiid sõltuvad Ukraina vägede väljaviimisest Donbassist. Ta kutsub üles laiendama individuaalsete sanktsioonide nimekirju ja tegema sotsiaalmeediaplatvormid vastutavaks kahjuliku sisu levitamise eest, rakendades rangelt digiteenuste määrust. Viimane punkt väärib tähelepanu: eraplatvormidele Vene riikliku propaganda filtreerimise usaldamine võib pöörduda sõnavabaduse vastu. Võitlus desinformatsiooniga peab jääma seaduse raamidesse, mitte eraõigusliku tsensuuri raamidesse. Tõeline hoob on rahastamise läbipaistvus ja propagandavõrgustike kriminaalõiguslik tõkestamine, mitte tsensuuri delegeerimine ettevõtetele.
Euroopa ei saa paluda Ukrainal enda eest võidelda ja samal ajal keelata tal selleks vahendeid.
Euroopa Parlament võttis 8. juulil 2026 vastu resolutsiooni 460 poolt- ja 136 vastuhäälega ning 59 erapooletuks jäämisega, milles nõutakse Vene vägede viivitamatut ja tingimusteta väljaviimist Ukrainast ning kutsutakse liitu ja selle liikmesriike üles massiliselt suurendama sõjalist abi Kiievile, sealhulgas õhutõrjesüsteeme ja kaugmaarakette. See ei ole seadus, vaid poliitiline seisukoht. Kuid see ütleb üht lihtsat asja: Euroopa peab lõpetama ukrainlaste julguse pidamist iseenesestmõistetavaks ning hakkama seda rahastama kui investeeringut omaenda julgeolekusse.
Parlament märgib, et Ameerika Ühendriikide sõjaline abi vähenes 2025. aastal 99 protsenti. See ei ole abstraktsioon: see on signaal Moskvale, et aeg töötab tema kasuks. Vastuseks nõuab resolutsioon relvade ja laskemoona tarnimise kiirendamist ja suurendamist ning rõhutab, et liit ja selle liikmesriigid on juba Ukraina peamine rahalise ja sõjalise toetuse pakkuja. Loogika on lihtne: kui abi väheneb, väheneb Ukraina võime end kaitsta ja Venemaa ei ole läbirääkimisteks motiveeritud. Kui abi suureneb etteaimatavalt, muutub jõudude vahekord ja diplomaatia muutub võimalikuks.
Tekst kutsub eelkõige Saksamaad üles tarnima kaugmaarakette Taurus ja teisi liikmesriike varustama Ukrainat täiendavate õhutõrjesüsteemidega. Euroopa kodaniku jaoks tähendab see, et tema enda õhuruumi kaitse algab Ukrainas. Iga Kiievi kohal alla tulistatud rakett on rakett, mis ei ohusta Varssavit ega Berliini. Ootamise hind on aga mõõdetav Ukraina eludes ja Euroopa suurenenud riskides.
Resolutsioon nõuab Ukrainale tugevaid ja õiguslikult siduvaid julgeolekugarantiisid, mis oleksid võrdväärsed Washingtoni lepingu artikli 5 ja Euroopa Liidu lepingu artikli 42 lõikega 7, niipea kui sõjaseisukord on ametlikult lõppenud. Samuti palutakse vabatahtlike liikmesriikide koalitsioonil kaaluda Euroopa juhitavat kaitseotstarbelist integreeritud õhukaitseala, mille raames patrullitaks lahingulennukitega Ukraina mittevaidlustatud piirkondade kohal. Need ei ole siduvad kohustused, vaid poliitilised suunised. Nende rakendamine sõltub liikmesriikide tahtest ja just siin ongi probleem: julgeolekugarantiid on väärtuslikud ainult siis, kui need on usutavad, ja need on usutavad ainult siis, kui Euroopa sõjalised võimed järgivad.
Parlament kutsub komisjoni ja liikmesriike kaaluma kõrgetasemelise Euroopa läbirääkija nimetamist selge mandaadiga. Ta tuletab meelde, et keegi ei otsusta Ukraina üle ilma Ukrainata ega Euroopa üle ilma Euroopata. See valem on õige, kuid eeldab, et Euroopa räägib ühel häälel. Rahvuslikud lahkhelid relvade saatmise või julgeolekugarantiide küsimuses nõrgendavad aga Euroopa positsiooni. Siin oleks tõhusam subsidiaarsusel ja turul põhinev lähenemine: lasta liikmesriikidel, kes seda soovivad, koos edasi liikuda, ootamata üksmeelt, ja lasta Euroopa kaitsetööstusel toota kiiremini, vähendades regulatiivseid takistusi. Tekstis mainitud BITDE on samm selles suunas, kuid see on liiga aeglane ja liiga bürokraatlik, et vastata kiireloomulisele vajadusele.
Parlament mõistab hukka Ameerika Ühendriikide Venemaa-vastaste sanktsioonide osalise leevendamise ja USA seisukoha, mille kohaselt nende julgeolekugarantiid sõltuvad Ukraina vägede väljaviimisest Donbassist. Ta kutsub üles laiendama individuaalsete sanktsioonide nimekirju ja tegema sotsiaalmeediaplatvormid vastutavaks kahjuliku sisu levitamise eest, rakendades rangelt digiteenuste määrust. Viimane punkt väärib tähelepanu: eraplatvormidele Vene riikliku propaganda filtreerimise usaldamine võib pöörduda sõnavabaduse vastu. Võitlus desinformatsiooniga peab jääma seaduse raamidesse, mitte eraõigusliku tsensuuri raamidesse. Tõeline hoob on rahastamise läbipaistvus ja propagandavõrgustike kriminaalõiguslik tõkestamine, mitte tsensuuri delegeerimine ettevõtetele.
Euroopa ei saa paluda Ukrainal enda eest võidelda ja samal ajal keelata tal selleks vahendeid.
