22. jaanuaril 2026 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni tulemusnäitajate valiku kohta Euroopa tulevase konkurentsivõime toetamiseks mõeldud rahastamise auditeerimiseks ja eelarvekontrolliks. See mitteseadusandlik tekst on suunatud sellele, kuidas Euroopa Liit mõõdab oma kulutuste tõhusust konkurentsivõime tugevdamiseks.
Euroopa Liit eraldab märkimisväärseid vahendeid meetmetele, mis peaksid parandama tema ettevõtete ja majanduse konkurentsivõimet. Tagamaks, et see raha on hästi kasutatud, on vaja usaldusväärseid tulemusnäitajaid. Need näitajad võimaldavad hinnata, kas eesmärgid on saavutatud, ja kohandada poliitikat vastavalt. Resolutsioon vastab Euroopa Komisjoni taotlusele ja on osa ELi finantsmäärusest (määrus (EL, Euratom) 2024/2509).
Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, mis sisaldab soovitusi tulemusnäitajate valiku ja kasutamise kohta. Selles rõhutatakse vajadust:
Resolutsioon ei ole siduv, kuid see suunab Euroopa Komisjoni ja eelarveasutuste edasist tööd.
Tekst võeti vastu 318 poolthäälega, 247 vastu ja 67 erapooletuga. Tegemist on nimelise hääletusega, mis tähendab, et iga saadiku hääl on individuaalselt registreeritud.
See resolutsioon võib tunduda tehniline, kuid sellel on konkreetne mõju: see on suunatud sellele, et Euroopa avalikku raha kulutataks tõhusalt konkurentsivõime parandamiseks, mis võib tähendada rohkem töökohti, paremat innovatsiooni ja tugevamat majandust. Nõudes selgeid ja läbipaistvaid näitajaid, tugevdab parlament kodanike usaldust oma maksude kasutamise vastu.
Euroopa Parlament võttis 22. jaanuaril 2026 vastu resolutsiooni, mis nõuab, et iga liidu kulutatud euro annaks mõõdetava tulemuse. Tulemusnäitajate tehnika taga on võitlus eelarve demokraatliku kontrolli üle ja koormuse üle, mis lasub neil, kes toodavad.
Kontrollikoda kordab: liidu tulemusnäitajad mõõdavad liiga sageli sisendeid ja väljundeid, mitte tulemusi. Programm võib näidata täiuslikke täitmismäärasid, kuid samal ajal ebaõnnestuda innovatsiooni või tööhõive edendamisel. Parlamentil on õigus soovida loogika pööramist: SMART-näitajad, vahehindamised, jälgitavad andmed kuni lõpliku abisaajani. Kuid tuleb minna kaugemale: iga täiendav näitaja on kulu ettevõtetele ja haldusasutustele. Lihtsustamine ei ole valikuvõimalus, see on tõhususe tingimus.
Parlament nõuab ka, et andmed avaldataks reaalajas ja neid kontrollitaks sõltumatult. See on õiguspärane läbipaistvusnõue, kuid see ei tohi muutuda koormaks. Resolutsioonis mainitud ühekordse teabeedastuse põhimõte peab olema reegel, mitte erand. VKEd ei saa kulutada ressursse vormide täitmisele näitajate jaoks, mis ei ütle nende tegeliku tulemuslikkuse kohta midagi.
Tekst seab ambitsioonika eesmärgi: muuta konkurentsivõime mõõdetavaks prioriteediks. Kuid konkurentsivõime näitajate lisamisest ei piisa, et muuta Euroopa konkurentsivõimeliseks. Tõeline hoob on regulatiivse koormuse vähendamine. Parlament nõuab üleminekut „üks juurde, üks maha“ põhimõttelt „üks juurde, kaks maha“ põhimõttele. See on tugev poliitiline signaal, kuid jääb siiski mittesiduvaks soovituseks. Et see olukorda muudaks, on vaja siduvat reeglit, mida kohaldatakse iga seadusandliku ettepaneku suhtes.
Resolutsioon mainib ka õigusriiki konkurentsivõime tingimusena. See on enesestmõistetav: ilma õiguskindluseta põgenevad investorid. Kuid õigusriigiga seotud näitajate lisamine ei tohi muutuda meelevaldse poliitilise tingimuslikkuse vahendiks. Reegel peab olema selge, objektiivne ja kontrollitav, mitte surveinstrument. Ettevõtete usaldus põhineb stabiilsetel reeglitel, mitte muutuvatel näitajatel.
Eelarve ilma tulemusnäitajateta on eelarve ilma vastutuseta. Kuid näitajad ilma lihtsustamiseta on varjatud maks neile, kes toodavad.
Euroopa Parlament võttis 22. jaanuaril 2026 vastu resolutsiooni, mis nõuab, et iga liidu kulutatud euro annaks mõõdetava tulemuse. Tulemusnäitajate tehnika taga on võitlus eelarve demokraatliku kontrolli üle ja koormuse üle, mis lasub neil, kes toodavad.
Kontrollikoda kordab: liidu tulemusnäitajad mõõdavad liiga sageli sisendeid ja väljundeid, mitte tulemusi. Programm võib näidata täiuslikke täitmismäärasid, kuid samal ajal ebaõnnestuda innovatsiooni või tööhõive edendamisel. Parlamentil on õigus soovida loogika pööramist: SMART-näitajad, vahehindamised, jälgitavad andmed kuni lõpliku abisaajani. Kuid tuleb minna kaugemale: iga täiendav näitaja on kulu ettevõtetele ja haldusasutustele. Lihtsustamine ei ole valikuvõimalus, see on tõhususe tingimus.
Parlament nõuab ka, et andmed avaldataks reaalajas ja neid kontrollitaks sõltumatult. See on õiguspärane läbipaistvusnõue, kuid see ei tohi muutuda koormaks. Resolutsioonis mainitud ühekordse teabeedastuse põhimõte peab olema reegel, mitte erand. VKEd ei saa kulutada ressursse vormide täitmisele näitajate jaoks, mis ei ütle nende tegeliku tulemuslikkuse kohta midagi.
Tekst seab ambitsioonika eesmärgi: muuta konkurentsivõime mõõdetavaks prioriteediks. Kuid konkurentsivõime näitajate lisamisest ei piisa, et muuta Euroopa konkurentsivõimeliseks. Tõeline hoob on regulatiivse koormuse vähendamine. Parlament nõuab üleminekut „üks juurde, üks maha“ põhimõttelt „üks juurde, kaks maha“ põhimõttele. See on tugev poliitiline signaal, kuid jääb siiski mittesiduvaks soovituseks. Et see olukorda muudaks, on vaja siduvat reeglit, mida kohaldatakse iga seadusandliku ettepaneku suhtes.
Resolutsioon mainib ka õigusriiki konkurentsivõime tingimusena. See on enesestmõistetav: ilma õiguskindluseta põgenevad investorid. Kuid õigusriigiga seotud näitajate lisamine ei tohi muutuda meelevaldse poliitilise tingimuslikkuse vahendiks. Reegel peab olema selge, objektiivne ja kontrollitav, mitte surveinstrument. Ettevõtete usaldus põhineb stabiilsetel reeglitel, mitte muutuvatel näitajatel.
Eelarve ilma tulemusnäitajateta on eelarve ilma vastutuseta. Kuid näitajad ilma lihtsustamiseta on varjatud maks neile, kes toodavad.
