10. märtsil 2026 võttis Euroopa Parlament vastu aruande ELi institutsioonide dokumentidele üldsuse juurdepääsu kohta aastatel 2022–2024. Selles tekstis hinnatakse määruse (EÜ) nr 1049/2001 rakendamist, mis tagab igale kodanikule õiguse tutvuda Euroopa institutsioonide dokumentidega. Aruandes esitatakse soovitusi läbipaistvuse ja teabele juurdepääsu parandamiseks.
Õigus tutvuda dokumentidega on Euroopa demokraatia nurgakivi. See võimaldab kodanikel, ajakirjanikel ja teadlastel kontrollida institutsioonide tööd. Aruanne hõlmab aastaid 2022–2024 ja järgneb hiljutistele kohtuasjadele (eelkõige De Capitani ja Public.Resource.Org), mis selgitasid selle õiguse piire. Raportöör Veronika Cifrová Ostrihoňová (Renew Europe, Slovakkia) rõhutas vajadust ajakohastada reegleid digitaalsete väljakutsetega silmitsi seistes.
Parlament võttis aruande vastu 602 poolthäälega, 9 vastu ja 8 erapooletuga. See nõuab eelkõige:
Aruanne kritiseerib ka institutsioonide aeglust juurdepääsutaotlustele vastamisel ja soovitab lühemaid tähtaegu.
Tekst võeti vastu väga suure häälteenamusega: 602 saadikut hääletas poolt, 9 vastu ja 8 jäi erapooletuks. See massiivne toetus näitab, et läbipaistvus on erakondadeülene prioriteet.
Kuigi sellel aruandel puudub otsene õiguslik mõju, saadab see tugeva poliitilise signaali. See võib viia dokumentidele juurdepääsu määruse läbivaatamiseni, mis hõlbustaks teie jõupingutusi saada teavet Euroopa otsuste kohta. Konkreetselt võiksite hõlpsamini tutvuda seaduseelnõude, sisekirjade või koosolekute protokollidega. Ajakirjanikud ja valitsusvälised organisatsioonid saaksid sellest kasu ka uurimisvõimekuse osas. Seniks saate oma õigust juba kasutada, esitades asjaomasele institutsioonile taotluse selle veebisaidi kaudu.
Euroopa Parlament võttis 10. märtsil 2026 vastu resolutsiooni 602 poolt- ja 9 vastuhäälega ning 8 erapooletuks jäämisega, mis lööb läbipaistvuse nimel ukse kinni. Kuid näilise üksmeelsuse taga ei muuda tekst määruses 1049/2001 mitte ühtegi koma: see tuvastab, see denonsseerib, see nõuab. Ja just selles ongi probleem.
Parlament kinnitab uuesti, et juurdepääs dokumentidele on põhiõigus. Tal on õigus. Kuid õigus, mida institutsioonid karistamatult rikuvad, on vaid kuliss. Arvud, millele ta viitab, on hävitavad: 2024. aastal sai komisjon 6938 esialgset ja 641 kinnitavat taotlust. Eriti oluline on see, et 85 protsendil uuritud juhtudest ei teinud ta otsust seadusega ettenähtud tähtaegade jooksul ja 60 protsendil juhtudest ületas hilinemine kuuskümmend tööpäeva. Kodanik, kes ootab dokumenti kolm kuud, on juba kaotanud teabe poliitilise kasutusväärtuse.
Resolutsioon osutab ka komisjoni 2024. aastal vastu võetud läbi vaadatud siseraamistikule. Kitsendades selle määratlust, mis on „dokument”, lisades registreerimise erandeid ja mitteavaldamise eeldusi, nõrgendab komisjon määruse ulatust. Parlament nõuab kohtu praktika järgimist. Kuid kes karistab? Mitte keegi. Tekst nõuab isegi, et nähtaks ette võimalikud sanktsioonid. See on ülestunnistus: praegusel kujul ei ole läbipaistvus siduv, vaid diskretsiooniline.
Nõukogu ei jää maha. Parlament denonsseerib LIMITE-märgistust, mida kohaldatakse enamikule menetluses olevate seadusandlike menetluste ettevalmistavatele dokumentidele. Konkreetselt tähendab see, et kodanikud ei saa teada, mida nende valitsus Brüsselis enne otsuse tegemist kaitseb. Kohus on siiski tunnustanud juurdepääsu nõukogu töörühmade dokumentidele. Kuid juurdepääsu tuleb ikka taotleda ja nõukogu keeldub süstemaatiliselt trilogidokumentide avamisest: päevakorrad, nelja veeruga dokumendid, protokollid. Läbipaistvusest saab siseringi privileeg.
Parlament palub nõukogul avaldada ennetavalt liikmesriikide seisukohad. Erinevus tegelikkusest on mõõdetav: nõukogu registris oli 2024. aasta lõpus üle 527 000 dokumendi, kuid üle 72 protsendi neist oli juba kättesaadav. Probleem ei ole maht, vaid valik. Dokumendid, mis loevad, need, mis valgustavad jõuvahekordi, jäävad läbipaistmatuks. Resolutsioon ütleb seda, kuid ilma otsese mõjuta.
Tõeline hoob ei ole poliitiliste nõudmiste kuhjamine, vaid otsustajate kohustamine aru andma. Subsidiaarsusel ja turul põhinev lähenemine ütleks: teeme dokumendid vaikimisi kättesaadavaks, rangelt määratletud eranditega ja siduva vastamistähtajaga, mille rikkumisel on otsus tühine. Läbipaistvus peab olema kulu haldusasutusele, mitte kodanikule. Parlament pakub koolitusi, kampaaniaid, vahendeid. See on kasulik, kuid ei asenda sanktsiooni. Komisjonil ja nõukogul ei ole mingit huvi kiirustada, kui hilinemine jääb tagajärjeta.
Resolutsioon nõuab ka sõltumatut klassifikatsioonide kontrollimehhanismi ja regulaarset auditit õiguskantsleri poolt. Miks mitte, tingimusel et sellel organil on otsustusõigus, mitte ainult nõuandev roll. Tehisintellekti osas nõuab parlament läbipaistvust algoritmide ja treeningandmete suhtes. Ka siin jääb see ilma siduva kohustuseta vaid tühjaks sooviks. Ettevõtted teavad, mis läheb maksma läbipaistmatuse eest: nad kaotavad hankeid. Institutsioonid ei kaota midagi.
Õigus ilma sanktsioonita ei ole õigus, vaid paberil antud lubadus.
Euroopa Parlament võttis 10. märtsil 2026 vastu resolutsiooni 602 poolt- ja 9 vastuhäälega ning 8 erapooletuks jäämisega, mis lööb läbipaistvuse nimel ukse kinni. Kuid näilise üksmeelsuse taga ei muuda tekst määruses 1049/2001 mitte ühtegi koma: see tuvastab, see denonsseerib, see nõuab. Ja just selles ongi probleem.
Parlament kinnitab uuesti, et juurdepääs dokumentidele on põhiõigus. Tal on õigus. Kuid õigus, mida institutsioonid karistamatult rikuvad, on vaid kuliss. Arvud, millele ta viitab, on hävitavad: 2024. aastal sai komisjon 6938 esialgset ja 641 kinnitavat taotlust. Eriti oluline on see, et 85 protsendil uuritud juhtudest ei teinud ta otsust seadusega ettenähtud tähtaegade jooksul ja 60 protsendil juhtudest ületas hilinemine kuuskümmend tööpäeva. Kodanik, kes ootab dokumenti kolm kuud, on juba kaotanud teabe poliitilise kasutusväärtuse.
Resolutsioon osutab ka komisjoni 2024. aastal vastu võetud läbi vaadatud siseraamistikule. Kitsendades selle määratlust, mis on „dokument”, lisades registreerimise erandeid ja mitteavaldamise eeldusi, nõrgendab komisjon määruse ulatust. Parlament nõuab kohtu praktika järgimist. Kuid kes karistab? Mitte keegi. Tekst nõuab isegi, et nähtaks ette võimalikud sanktsioonid. See on ülestunnistus: praegusel kujul ei ole läbipaistvus siduv, vaid diskretsiooniline.
Nõukogu ei jää maha. Parlament denonsseerib LIMITE-märgistust, mida kohaldatakse enamikule menetluses olevate seadusandlike menetluste ettevalmistavatele dokumentidele. Konkreetselt tähendab see, et kodanikud ei saa teada, mida nende valitsus Brüsselis enne otsuse tegemist kaitseb. Kohus on siiski tunnustanud juurdepääsu nõukogu töörühmade dokumentidele. Kuid juurdepääsu tuleb ikka taotleda ja nõukogu keeldub süstemaatiliselt trilogidokumentide avamisest: päevakorrad, nelja veeruga dokumendid, protokollid. Läbipaistvusest saab siseringi privileeg.
Parlament palub nõukogul avaldada ennetavalt liikmesriikide seisukohad. Erinevus tegelikkusest on mõõdetav: nõukogu registris oli 2024. aasta lõpus üle 527 000 dokumendi, kuid üle 72 protsendi neist oli juba kättesaadav. Probleem ei ole maht, vaid valik. Dokumendid, mis loevad, need, mis valgustavad jõuvahekordi, jäävad läbipaistmatuks. Resolutsioon ütleb seda, kuid ilma otsese mõjuta.
Tõeline hoob ei ole poliitiliste nõudmiste kuhjamine, vaid otsustajate kohustamine aru andma. Subsidiaarsusel ja turul põhinev lähenemine ütleks: teeme dokumendid vaikimisi kättesaadavaks, rangelt määratletud eranditega ja siduva vastamistähtajaga, mille rikkumisel on otsus tühine. Läbipaistvus peab olema kulu haldusasutusele, mitte kodanikule. Parlament pakub koolitusi, kampaaniaid, vahendeid. See on kasulik, kuid ei asenda sanktsiooni. Komisjonil ja nõukogul ei ole mingit huvi kiirustada, kui hilinemine jääb tagajärjeta.
Resolutsioon nõuab ka sõltumatut klassifikatsioonide kontrollimehhanismi ja regulaarset auditit õiguskantsleri poolt. Miks mitte, tingimusel et sellel organil on otsustusõigus, mitte ainult nõuandev roll. Tehisintellekti osas nõuab parlament läbipaistvust algoritmide ja treeningandmete suhtes. Ka siin jääb see ilma siduva kohustuseta vaid tühjaks sooviks. Ettevõtted teavad, mis läheb maksma läbipaistmatuse eest: nad kaotavad hankeid. Institutsioonid ei kaota midagi.
Õigus ilma sanktsioonita ei ole õigus, vaid paberil antud lubadus.
