11. märtsil 2026 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Euroopa poolaasta 2026 sotsiaalsete ja tööhõiveprioriteetide kohta. Selle parlamendiliikme Nela Riehli esitatud teksti abil määratleb parlament oma seisukoha ELi majanduspoliitika koordineerimise kohta, rõhutades kvaliteetset tööhõivet, sotsiaalkaitset ja kaasatust.
Euroopa poolaasta on ELi liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimise iga-aastane tsükkel. Igal aastal avaldab Euroopa Komisjon suunised, mida parlament vaatab läbi ja mille kohta hääletab resolutsiooni. 2026. aasta arutelu toimub pandeemiajärgse taastumise, inflatsioonisurve ja demograafiliste väljakutsete kontekstis. Parlament rõhutab vajadust ühitada eelarvedistsipliin ja sotsiaalsed investeeringud.
Oma resolutsioonis parlament:
Resolutsioon võeti vastu 404 poolt-, 208 vastu- ja 20 erapooletu häälega. See laialdane toetus peegeldab peamiste poliitiliste rühmade konsensust vajaduse kohta säilitada tugev sotsiaalne mõõde Euroopa majanduskoordineerimises.
Kuigi see resolutsioon ei loo otseselt uusi seadusi, mõjutab see soovitusi, mida komisjon liikmesriikidele esitab. Konkreetselt võib see julgustada teie valitsust:
Kodanikuna saate jälgida oma riigile suunatud konkreetseid soovitusi ja osaleda Euroopa poolaasta riiklikel konsultatsioonidel.
Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, mis muudab Euroopa poolaasta sotsiaalsete eesmärkide tootmise masinaks, puutumata seejuures mehhanisme, mis tegelikult kulutusi otsustavad. Hääletus (404 poolt, 208 vastu, 20 erapooletut) ei loo juriidilist kohustust, kuid seab suuna: üha rohkemate ülesannetega koormatud majanduskoordineerimise suunas, ilma et keegi selle poliitilist hinda kannaks.
Euroopa poolaasta on liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimise aastatsükkel. Lisades sinna Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärgid võrdlusalustena, soovib parlament, et vaesus, noorte tööpuudus või puuetega inimeste tööhõivelõhe kaaluksid sama palju kui riigieelarve puudujääk. Probleem ei ole nende tegelikkuste mõõtmises, vaid usus, et täiendav näitajate võrgustik loob töökohti või toob lapsi vaesusest välja. Iga uus eesmärk lisab aruandluse kihti, mitte eurot kasvu.
Parlament nõuab lisaks Euroopa lastegarantii jaoks eraldi 20 miljardi euro suurust eelarvet ja vähemalt 5 % ESF+ vahendite eraldamist laste vaesusele. Need summad on suunatud eelarvepädevale asutusele, kuid ei ütle midagi selle kohta, kuidas raha kulutatakse. Struktuurifondide kogemus näitab, et rakendusmäärad ja kulutuste tõhusus varieeruvad riiklike halduste lõikes märkimisväärselt. Kulutuste alammäära kehtestamine ilma tulemuslikkuse tingimuseta tähendab nende riikide premeerimist, kes kulutavad kõige rohkem, mitte nende, kes saavutavad tulemusi.
Resolutsioon kinnitab, et poolaasta peab austama subsidiaarsust ja riiklikku pädevust. Kuid samal ajal nõuab ta, et riigipõhised soovitused hindaksid riiklike eelarvete vastavust laste vaesuse vastase võitluse miinimumressurssidele. Teisisõnu, Brüssel määraks kulutuste prioriteedi ja liikmesriigid kannaksid rakendamise poliitilist vastutust. See vastutuse üleandmine ilma võimu üleandmiseta on täpselt see, mille eest kodanikud liitu kritiseerivad: eesmärgid otsustatakse mujal, kulud kantakse siin.
Parlament nõuab ka, et sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond oleksid poolaastasse süstemaatiliselt kaasatud. Paberil on see hea kavatsus. Praktikas lisab see kohustuslikke konsultatsioone ja tähtaegu, ilma et oleks selge, kes lõppkokkuvõttes otsustab. VKE jaoks, kes ootab halduskoormuse vähendamist, on iga uus juhtimiskiht lisakulu. Resolutsioon möönab seda poolsuu kinni, kutsudes üles hoidma lihtsustamisel sotsiaalseid õigusi, kuid ei ütle, kuidas neid kahte ühitada.
Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks seisnenud selles, et lasta liikmesriikidel määratleda oma sotsiaalsed eesmärgid, siduda Euroopa vahendid mõõdetavate tulemustega, mitte kulutuste määradega, ning kõrvaldada kattuvused poolaasta, ESF+ ja riiklike taastamiskavade vahel. Parlament oleks võinud nõuda olemasolevate sotsiaalkulutuste tõhususe sõltumatut hindamist enne täiendava 20 miljardi nõudmist. Ta ei teinud seda.
Resolutsioon ei loo juriidilisi kohustusi, kuid tugevdab dünaamikat: liitu, mis toodab eesmärke ja näitajaid ning jätab liikmesriikidele raha leidmise ja valijatega silmitsi seismise. 11. märtsi 2026. aasta hääletus näitab selle lähenemise laia toetust. 208 vastuhäält ja 20 erapooletut meenutavad, et vähemus keeldub majanduskoordineerimise valdkonna laiendamisest kõikidele sotsiaalpoliitikatele.
Vaesusest ei väljuta näitajatega, vaid töökohtade ja kasvuga.
Euroopa Parlament võttis vastu resolutsiooni, mis muudab Euroopa poolaasta sotsiaalsete eesmärkide tootmise masinaks, puutumata seejuures mehhanisme, mis tegelikult kulutusi otsustavad. Hääletus (404 poolt, 208 vastu, 20 erapooletut) ei loo juriidilist kohustust, kuid seab suuna: üha rohkemate ülesannetega koormatud majanduskoordineerimise suunas, ilma et keegi selle poliitilist hinda kannaks.
Euroopa poolaasta on liikmesriikide majandus- ja eelarvepoliitika koordineerimise aastatsükkel. Lisades sinna Euroopa sotsiaalõiguste samba eesmärgid võrdlusalustena, soovib parlament, et vaesus, noorte tööpuudus või puuetega inimeste tööhõivelõhe kaaluksid sama palju kui riigieelarve puudujääk. Probleem ei ole nende tegelikkuste mõõtmises, vaid usus, et täiendav näitajate võrgustik loob töökohti või toob lapsi vaesusest välja. Iga uus eesmärk lisab aruandluse kihti, mitte eurot kasvu.
Parlament nõuab lisaks Euroopa lastegarantii jaoks eraldi 20 miljardi euro suurust eelarvet ja vähemalt 5 % ESF+ vahendite eraldamist laste vaesusele. Need summad on suunatud eelarvepädevale asutusele, kuid ei ütle midagi selle kohta, kuidas raha kulutatakse. Struktuurifondide kogemus näitab, et rakendusmäärad ja kulutuste tõhusus varieeruvad riiklike halduste lõikes märkimisväärselt. Kulutuste alammäära kehtestamine ilma tulemuslikkuse tingimuseta tähendab nende riikide premeerimist, kes kulutavad kõige rohkem, mitte nende, kes saavutavad tulemusi.
Resolutsioon kinnitab, et poolaasta peab austama subsidiaarsust ja riiklikku pädevust. Kuid samal ajal nõuab ta, et riigipõhised soovitused hindaksid riiklike eelarvete vastavust laste vaesuse vastase võitluse miinimumressurssidele. Teisisõnu, Brüssel määraks kulutuste prioriteedi ja liikmesriigid kannaksid rakendamise poliitilist vastutust. See vastutuse üleandmine ilma võimu üleandmiseta on täpselt see, mille eest kodanikud liitu kritiseerivad: eesmärgid otsustatakse mujal, kulud kantakse siin.
Parlament nõuab ka, et sotsiaalpartnerid ja kodanikuühiskond oleksid poolaastasse süstemaatiliselt kaasatud. Paberil on see hea kavatsus. Praktikas lisab see kohustuslikke konsultatsioone ja tähtaegu, ilma et oleks selge, kes lõppkokkuvõttes otsustab. VKE jaoks, kes ootab halduskoormuse vähendamist, on iga uus juhtimiskiht lisakulu. Resolutsioon möönab seda poolsuu kinni, kutsudes üles hoidma lihtsustamisel sotsiaalseid õigusi, kuid ei ütle, kuidas neid kahte ühitada.
Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks seisnenud selles, et lasta liikmesriikidel määratleda oma sotsiaalsed eesmärgid, siduda Euroopa vahendid mõõdetavate tulemustega, mitte kulutuste määradega, ning kõrvaldada kattuvused poolaasta, ESF+ ja riiklike taastamiskavade vahel. Parlament oleks võinud nõuda olemasolevate sotsiaalkulutuste tõhususe sõltumatut hindamist enne täiendava 20 miljardi nõudmist. Ta ei teinud seda.
Resolutsioon ei loo juriidilisi kohustusi, kuid tugevdab dünaamikat: liitu, mis toodab eesmärke ja näitajaid ning jätab liikmesriikidele raha leidmise ja valijatega silmitsi seismise. 11. märtsi 2026. aasta hääletus näitab selle lähenemise laia toetust. 208 vastuhäält ja 20 erapooletut meenutavad, et vähemus keeldub majanduskoordineerimise valdkonna laiendamisest kõikidele sotsiaalpoliitikatele.
Vaesusest ei väljuta näitajatega, vaid töökohtade ja kasvuga.
