10. veebruaril 2026 võttis Euroopa Parlament vastu määruse (EL) 2024/1348 muudatuse, mis käsitleb "ohutu kolmanda riigi" mõiste kohaldamist. Selle eesmärk on ühtlustada kriteeriume, mille alusel riiki peetakse ohutuks varjupaigataotleja sinna tagasisaatmiseks, et vältida liikmesriikidevahelisi erinevusi ja tagada põhiõiguste tõhus kaitse.
"Ohutu kolmanda riigi" mõiste võimaldab liikmesriigil mitte menetleda varjupaigataotlust sisuliselt, kui taotlejal oli võimalus taotleda kaitset teises riigis, mida peetakse ohutuks. Seni rakendas iga liikmesriik oma kriteeriume, mis tekitas ebavõrdsust ja ohtu saata taotlejaid riikidesse, kus kaitse ei ole tagatud. Euroopa Komisjon tegi ettepaneku kehtestada ühised eeskirjad rände- ja varjupaigapakti raames.
Parlament kiitis esimesel lugemisel heaks kokkuleppe nõukoguga (liikmesriigid), mis kehtestab ranged tingimused riigi "ohutuks kolmandaks riigiks" määramiseks:
Vastuvõetud tekst vastab lõplikule määrusele (EL) 2026/463, mis muudab määrust (EL) 2024/1348.
Ettepanek võeti vastu 396 poolthäälega, 226 vastu ja 30 erapooletuga. Vastased leidsid, et kriteeriumid on endiselt liiga ebamäärased ja võivad viia kuritarvitusteni, samas kui pooldajad rõhutasid ühise lähenemisviisi vajalikkust riiklike varjupaigasüsteemide koormuse vähendamiseks.
Varjupaigataotlejate jaoks toovad need reeglid rohkem etteaimatavust: nad teavad ette, milliseid riike võib pidada ohututeks ja millistel tingimustel on tagasisaatmine võimalik. ELi kodanike jaoks tähendab see varjupaigataotluste järjepidevamat haldamist, vähendades "varjupaigaturismi" ja liikmesriikide vastuoluliste otsuste ohtu. Siiski jälgivad inimõiguste organisatsioonid nende kriteeriumide praktilist rakendamist tähelepanelikult.
Parlament võttis vastu oma lõpliku seisukoha määruse (EL) 2026/463 suhtes: 396 poolt, 226 vastu, 30 erapooletut. Mõistest „kindel kolmas riik“ saab ühine reegel, mitte enam riiklik kohandamine. Tõeline küsimus ei ole põhimõte, vaid see, mis juhtub siis, kui liikmesriik määrab kindla riigi ja taotleja vaidlustab selle.
Mehhanismi on lihtne kirjeldada: liikmesriik võib saata taotleja tagasi kolmandasse riiki, mida ta peab kindlaks, ja määrus reguleerib nüüd seda määramist. Ühise reegli mõte on vähendada haldusomavoli, mitte seda laiendada. Kui iga pealinn kohaldab oma nimekirja, ei tea taotleja, mida oodata, ja riiklik kohtunik otsustab üksi. Euroopa raamistik muudab otsuse etteaimatavaks ja vaidlustatavaks samade kriteeriumide alusel kõikjal.
Selle ühtlustamise hind on tegelik: seal, kus riik tegutses kiiresti, peab ta nüüd rohkem dokumenteerima. Kuid alternatiiv, tavade lappimine, annab vastupidise tulemuse sellele, mida lubavad haldusliku laissez-faire'i pooldajad: aeglasemad, rohkem vaidlustatud otsused ja vähem tõhusad tagasisaatmised. Kriteeriumide selgus on tegeliku tagasisaatmise tingimus, mitte takistus.
Hääletus ütleb selgelt üht: enamus on olemas kindlasse kolmandasse riiki tagasisaatmise reguleerimiseks. See ei ütle midagi tegeliku suutlikkuse kohta neid tagasisaatmisi täide viia. Tagasilükatud taotleja, kes jääb territooriumile, sest tagasisaatmise riik keeldub teda vastu võtmast, muudab seadusandliku võidu tühjaks kirjaks. Määrus korraldab määramist, mitte koostööd sihtriikidega.
Parlament kiitis kokkuleppe nõukoguga heaks ilma uuesti läbirääkimise ruumita: vastuvõetud seisukoht vastab lõplikule õigusaktile. Rühmad, kes hääletasid vastu, ei pakkunud piirikontrolli osas usutavat alternatiivi, vaid ainult põhimõtte tagasilükkamist. Migratsioonipoliitika, mis ei erista õiguspärast taotlejat sellest, kes menetlust väldib, ei kaitse lõpuks kumbagi.
Kindla riigi määramine on kasutu, kui tagasisaatmist ei toimu: ühine reegel on vaid algus.
Parlament võttis vastu oma lõpliku seisukoha määruse (EL) 2026/463 suhtes: 396 poolt, 226 vastu, 30 erapooletut. Mõistest „kindel kolmas riik“ saab ühine reegel, mitte enam riiklik kohandamine. Tõeline küsimus ei ole põhimõte, vaid see, mis juhtub siis, kui liikmesriik määrab kindla riigi ja taotleja vaidlustab selle.
Mehhanismi on lihtne kirjeldada: liikmesriik võib saata taotleja tagasi kolmandasse riiki, mida ta peab kindlaks, ja määrus reguleerib nüüd seda määramist. Ühise reegli mõte on vähendada haldusomavoli, mitte seda laiendada. Kui iga pealinn kohaldab oma nimekirja, ei tea taotleja, mida oodata, ja riiklik kohtunik otsustab üksi. Euroopa raamistik muudab otsuse etteaimatavaks ja vaidlustatavaks samade kriteeriumide alusel kõikjal.
Selle ühtlustamise hind on tegelik: seal, kus riik tegutses kiiresti, peab ta nüüd rohkem dokumenteerima. Kuid alternatiiv, tavade lappimine, annab vastupidise tulemuse sellele, mida lubavad haldusliku laissez-faire'i pooldajad: aeglasemad, rohkem vaidlustatud otsused ja vähem tõhusad tagasisaatmised. Kriteeriumide selgus on tegeliku tagasisaatmise tingimus, mitte takistus.
Hääletus ütleb selgelt üht: enamus on olemas kindlasse kolmandasse riiki tagasisaatmise reguleerimiseks. See ei ütle midagi tegeliku suutlikkuse kohta neid tagasisaatmisi täide viia. Tagasilükatud taotleja, kes jääb territooriumile, sest tagasisaatmise riik keeldub teda vastu võtmast, muudab seadusandliku võidu tühjaks kirjaks. Määrus korraldab määramist, mitte koostööd sihtriikidega.
Parlament kiitis kokkuleppe nõukoguga heaks ilma uuesti läbirääkimise ruumita: vastuvõetud seisukoht vastab lõplikule õigusaktile. Rühmad, kes hääletasid vastu, ei pakkunud piirikontrolli osas usutavat alternatiivi, vaid ainult põhimõtte tagasilükkamist. Migratsioonipoliitika, mis ei erista õiguspärast taotlejat sellest, kes menetlust väldib, ei kaitse lõpuks kumbagi.
Kindla riigi määramine on kasutu, kui tagasisaatmist ei toimu: ühine reegel on vaid algus.
