26. jaanuaril 2026 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles mõistetakse hukka Leedu valitsuse katse võtta üle avalik-õiguslik audiovisuaalmeedia grupp (LRT). Seda juhtumit peetakse tõsiseks ohuks demokraatiale ja meedia sõltumatusele Leedus.
2025. aastal tegi Leedu valitsus ettepaneku seaduseks, mis muudaks avalik-õigusliku ringhäälinguorganisatsiooni LRT juhtimist, võimaldades valitsusel otse nimetada juhatuse liikmeid. Seda algatust peeti katseks haarata kontroll sõltumatu meedia üle, mis tekitas teravat kriitikat meediaorganisatsioonidelt ja poliitiliselt opositsioonilt. Euroopa Parlament võttis küsimuse arutusele, leides, et meediavabadus on demokraatia põhisammas.
Oma resolutsioonis Euroopa Parlament:
Resolutsioon võeti vastu 385 poolthäälega, 165 vastu ja 35 erapooletuga. See laialdane toetus näitab, et enamik Euroopa Parlamendi liikmeid peab seda juhtumit põhimõtteliseks küsimuseks Euroopa Liidu jaoks.
See resolutsioon saadab tugeva signaali: Euroopa Liit ei salli katseid suigutada sõltumatut meediat. Leedu kodanike jaoks tähendab see, et Euroopa Parlament seisab nende kõrval, et kaitsta nende õigust vabale ja pluralistlikule teabele. Kõigi eurooplaste jaoks on see meeldetuletus, et meediavabadus on ELi põhiväärtus, mida tuleb kaitsta igal juhul. Resolutsioonil ei ole siduvat õigusjõudu, kuid see avaldab poliitilist survet Leedu valitsusele ja Euroopa Komisjonile tegutsemiseks.
Euroopa Parlament võttis 22. jaanuaril 2026 vastu resolutsiooni, milles mõistetakse hukka katsed võtta Leedu avalik-õiguslik ringhäälingugrupp LRT poliitilise kontrolli alla. Tekst ei ole siduv, kuid nimetab täpset mehhanismi: seaduse muutmist, et alandada peadirektori tagandamise künnist, kaotada avaliku huvi põhjuse nõue ja kehtestada salajane hääletamine. Just need kolm hooba korraldavad poliitilist ülevõtmist, mitte programmide kvaliteet.
LRT peadirektori tagandamise künnise alandamine, avaliku huvi põhjuse nõude kaotamine ja salajase hääletamise kehtestamine tähendab õiguselt ära võtta selle roll kaitsta omavoli eest. Lihtenamusega otsustatud tagandamine ilma objektiivse põhjenduseta ja hääletuse jälgitavuseta muudab toimetusjuhi koha poliitiliseks trofeedeks. Mehhanism on lihtne: see, kes nimetab ja tagandab ilma piiranguteta, kontrollib sisu, ning toimetuslik sõltumatus muutub lubaduseks ilma tagatiseta.
Parlament tuletab meelde, et Euroopa meediavabaduse määruse artikkel 5 nõuab läbipaistvaid ja objektiivseid nimetamis- ja tagandamismenetlusi ning et igasugune ennetähtaegne tagandamine peab jääma erandlikuks ja põhjendatuks. Resolutsioon palub Seimil ka vähendada poliitiliste organite poolt nimetatud isikute kohtade arvu LRT nõukogus. See on õige suund: vähem poliitikat juhtimises, rohkem kutselisi kriteeriume. Kuid resolutsioon ei kirjuta seadust ümber. Pall jääb Leedu valitud esindajate väljakule, kes peavad oma hääletuste eest vastutama.
LRT eelarve külmutamine või vähendamine ilma objektiivse majandusliku vajaduseta tähendab eelarve kasutamist survevahendina. Parlament ütleb selle selgelt välja: see tava on vastuolus Euroopa meediavabaduse määruse artikli 5 lõikega 3, mis nõuab rahastamismenetlusi, mis põhinevad läbipaistvatel ja objektiivsetel kriteeriumidel ning tagavad piisavad, kestlikud ja prognoositavad vahendid. Mehhanism on ka siin järeleandmatu: prognoositavate vahenditeta avalik-õiguslik meedia muutub haavatavaks poliitiliste otsuste suhtes ning tema võime uurida võimulolijaid nõrgeneb.
Resolutsioon palub komisjonil olukorda jälgida ja mittevastavuse korral kasutada rikkumismenetlusi ning õigusriigi vahendite paketti. See on õiguspärane surve, kuid see tuleb tagantjärele. Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks seisnenud institutsionaalsete tagatiste nõudmises juba ette: mitmeaastane indekseeritud rahastamine, mis ei sõltu valitsuse heast tahtest, ja juhtimine, kus juhataja nimetavad ajakirjandusspetsialistid, mitte erakondlikud aparaadid. Parlament oleks võinud nõuda, et LRT rahastamine oleks kindlaks määratud objektiivse valemiga, mis on vähem diskretsiooniline.
Tekst mõistab õigustatult hukka poliitilise surve, kuid vaikib ühes punktis: konkurents ringhäälingusektoris. Sõltumatul avalik-õiguslikul meediakanalil ei ole vaja olla ainus ega suurim tegija, et olla kasulik. Meediavabadust tugevdab ka pluralistlik ökosüsteem, kus erameedia saab areneda ilma ülemääraste regulatiivsete tõketeta. Euroopa Parlament oleks võinud meelde tuletada, et parim tagatis poliitilise ülevõtmise vastu on allikate mitmekesisus ja ettevõtlusvabadus meedias.
Lõpuks mõistab resolutsioon õigustatult hukka rünnakud avalik-õigusliku meedia vastu, kuid üldistab, omistades need rünnakud „äärmusparempoolsetele tegijatele“. Avalik-õigusliku meedia kriitika on demokraatias õiguspärane ja selle taandamine ideoloogilisele sildile nõrgendab argumenti. Hukkamõistu väärivad mitte arutelud LRT rahastamise või missiooni üle, vaid meetmed, mis korraldavad poliitilist sõltuvust. Vahet tuleks teha, vastasel juhul muutub õiglane eesmärk kavatsuste protsessiks.
Seadus, mis lubab direktori ilma põhjuseta tagandada ja hääletada salajaselt, ei ole reform, vaid ülevõtmine.
Euroopa Parlament võttis 22. jaanuaril 2026 vastu resolutsiooni, milles mõistetakse hukka katsed võtta Leedu avalik-õiguslik ringhäälingugrupp LRT poliitilise kontrolli alla. Tekst ei ole siduv, kuid nimetab täpset mehhanismi: seaduse muutmist, et alandada peadirektori tagandamise künnist, kaotada avaliku huvi põhjuse nõue ja kehtestada salajane hääletamine. Just need kolm hooba korraldavad poliitilist ülevõtmist, mitte programmide kvaliteet.
LRT peadirektori tagandamise künnise alandamine, avaliku huvi põhjuse nõude kaotamine ja salajase hääletamise kehtestamine tähendab õiguselt ära võtta selle roll kaitsta omavoli eest. Lihtenamusega otsustatud tagandamine ilma objektiivse põhjenduseta ja hääletuse jälgitavuseta muudab toimetusjuhi koha poliitiliseks trofeedeks. Mehhanism on lihtne: see, kes nimetab ja tagandab ilma piiranguteta, kontrollib sisu, ning toimetuslik sõltumatus muutub lubaduseks ilma tagatiseta.
Parlament tuletab meelde, et Euroopa meediavabaduse määruse artikkel 5 nõuab läbipaistvaid ja objektiivseid nimetamis- ja tagandamismenetlusi ning et igasugune ennetähtaegne tagandamine peab jääma erandlikuks ja põhjendatuks. Resolutsioon palub Seimil ka vähendada poliitiliste organite poolt nimetatud isikute kohtade arvu LRT nõukogus. See on õige suund: vähem poliitikat juhtimises, rohkem kutselisi kriteeriume. Kuid resolutsioon ei kirjuta seadust ümber. Pall jääb Leedu valitud esindajate väljakule, kes peavad oma hääletuste eest vastutama.
LRT eelarve külmutamine või vähendamine ilma objektiivse majandusliku vajaduseta tähendab eelarve kasutamist survevahendina. Parlament ütleb selle selgelt välja: see tava on vastuolus Euroopa meediavabaduse määruse artikli 5 lõikega 3, mis nõuab rahastamismenetlusi, mis põhinevad läbipaistvatel ja objektiivsetel kriteeriumidel ning tagavad piisavad, kestlikud ja prognoositavad vahendid. Mehhanism on ka siin järeleandmatu: prognoositavate vahenditeta avalik-õiguslik meedia muutub haavatavaks poliitiliste otsuste suhtes ning tema võime uurida võimulolijaid nõrgeneb.
Resolutsioon palub komisjonil olukorda jälgida ja mittevastavuse korral kasutada rikkumismenetlusi ning õigusriigi vahendite paketti. See on õiguspärane surve, kuid see tuleb tagantjärele. Subsidiaarsusel põhinev lähenemine oleks seisnenud institutsionaalsete tagatiste nõudmises juba ette: mitmeaastane indekseeritud rahastamine, mis ei sõltu valitsuse heast tahtest, ja juhtimine, kus juhataja nimetavad ajakirjandusspetsialistid, mitte erakondlikud aparaadid. Parlament oleks võinud nõuda, et LRT rahastamine oleks kindlaks määratud objektiivse valemiga, mis on vähem diskretsiooniline.
Tekst mõistab õigustatult hukka poliitilise surve, kuid vaikib ühes punktis: konkurents ringhäälingusektoris. Sõltumatul avalik-õiguslikul meediakanalil ei ole vaja olla ainus ega suurim tegija, et olla kasulik. Meediavabadust tugevdab ka pluralistlik ökosüsteem, kus erameedia saab areneda ilma ülemääraste regulatiivsete tõketeta. Euroopa Parlament oleks võinud meelde tuletada, et parim tagatis poliitilise ülevõtmise vastu on allikate mitmekesisus ja ettevõtlusvabadus meedias.
Lõpuks mõistab resolutsioon õigustatult hukka rünnakud avalik-õigusliku meedia vastu, kuid üldistab, omistades need rünnakud „äärmusparempoolsetele tegijatele“. Avalik-õigusliku meedia kriitika on demokraatias õiguspärane ja selle taandamine ideoloogilisele sildile nõrgendab argumenti. Hukkamõistu väärivad mitte arutelud LRT rahastamise või missiooni üle, vaid meetmed, mis korraldavad poliitilist sõltuvust. Vahet tuleks teha, vastasel juhul muutub õiglane eesmärk kavatsuste protsessiks.
Seadus, mis lubab direktori ilma põhjuseta tagandada ja hääletada salajaselt, ei ole reform, vaid ülevõtmine.
