12. veebruaril 2026 võttis Euroopa Parlament vastu soovituse, milles määratletakse Euroopa Liidu (EL) prioriteedid ÜRO naiste olukorra komisjoni (CSW) 70. istungjärguks. Raportöör Lina Gálvezi koostatud tekst on suunatud ELi pühendumuse tugevdamisele soolise võrdõiguslikkuse edendamisel ülemaailmsel tasandil.
Naiste olukorra komisjon (CSW) on ÜRO tehniline komisjon, mis edendab soolist võrdõiguslikkust ja naiste mõjuvõimu suurendamist. Selle 70. istungjärk toimub 2026. aastal. Igal aastal esitab EL seal ühise seisukoha. Euroopa Parlament annab selle soovitusega suunised ELi Nõukogule (mis esindab liikmesriike) selle seisukoha läbirääkimiseks.
Parlament soovitab nõukogul kaitsta CSW70-l järgmisi prioriteete:
Tekst rõhutab ka vajadust võidelda tagasilöökide vastu, mida on täheldatud mõnes riigis, kus naiste õigusi seatakse kahtluse alla.
Soovitus võeti vastu 340 poolthäälega, 141 vastu ja 68 erapooletuga. See lai hääletus näitab enamuse toetust, kuid ka lõhesid: vastased leiavad, et tekst keskendub liiga palju seksuaal- ja reproduktiivtervisele ja õigustele, samas kui toetajad näevad selles vajalikku edasiminekut.
Sellel soovitusel ei ole otsest mõju kodanikele, kuna see on suunatud nõukogule. Siiski mõjutab see seisukohta, mida EL ÜRO-s kaitseb. Kui seda järgitakse, võib see tugevdada rahvusvahelisi kohustusi soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas, mis võib pikemas perspektiivis viia ambitsioonikamate poliitikateni ELis, näiteks naistevastase vägivalla vastu võitlemise või palgavõrdsuse osas. Seega võivad kodanikud näha selles tugevat signaali Euroopa Parlamendi pühendumusest naiste õigustele.
Euroopa Parlament võttis 340 poolt- ja 141 vastuhäälega ning 68 erapooletuks jäämisega vastu pika prioriteetide nimekirja ÜRO naiste olukorra komisjoni 70. istungjärguks. Tekst ei loo mingeid juriidilisi kohustusi: see on soovitus nõukogule, positsioonide kataloog, mida New Yorgis kaitsta. Probleem ei ole selles, mida tekst sisaldab, vaid selles, kui palju see maksab usaldusväärsuses ja avalikus rahas, ütlemata kunagi, kes maksab.
Parlament palub nõukogul kinnitada liidu pühendumust soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õigustele kogu välistegevuses, nn intersektsionaalse lähenemise ja piisava rahastamisega. Iga prioriteet on parlamendi silmis õigustatud, kuid ühegi juurde ei ole lisatud kulu, ajakava ega tulemusnäitajat. Välispoliitikas on aga prioriteet ilma eelarveta soov. Tekst nõuab ka vahendit demokraatia tagasilanguse ja naiste õiguste jälgimiseks, täpsustamata, kes selle eest maksab ja kuidas välditakse selle muutumist järjekordseks raportiks.
Üleskutse suurendada arenguabi, et kompenseerida Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Arenguagentuuri likvideerimist, illustreerib probleemi: liidul palutakse täita tühik, mille teised on jätnud, arutlemata selle abi tõhususe üle ega koormuse üle, mis lasub juba ülemaksustatud Euroopa maksumaksjatel. Maksumaksja rahastab, kuid ei otsusta.
Tekst kaitseb naiste olukorra komisjoni mandaati Ameerika Ühendriikide ja nendega liitunud riikide ees, süüdistades neid kokkulepitud prioriteetide nõrgendamises. See taunimine on õigustatud, kuid ei ütle midagi veenmise strateegia kohta. New Yorgis kaaluvad deklaratsioonid ainult siis, kui neil on taga liidud ja huvid. Parlament palub nõukogul kaitsta ÜRO Naiste ja selle rahastamist, kuid ei ütle, mida on liit valmis vastutasuks pakkuma.
Transnaiste tunnustamine naistena ja nõusolekul põhineva vägistamise määratluse edendamine on selged positsioonid. Mitmed liikmesriigid ja partnerid võitlevad nende vastu. Nende kirjutamine soovitusse ei vii neid tolligi edasi, kui nõukogul puuduvad poliitilised vahendid nende kandmiseks. Tekst võidaks, kui ütleks, kuidas, mitte ainult mida.
Selle asemel, et prioriteete kuhjata, oleks subsidiaarsusel põhinev lähenemine sihtinud kahte või kolme mõõdetavat eesmärki, suunatud rahastamise ja sõltumatu hindamisega. See oleks jätnud liikmesriikidele ka õigusabi määratlemise, ilma Brüsseli vahenduseta. Parlament oleks võinud nõuda nõukogult aruandekohustust CSW70-l saavutatud tulemuste kohta, selle asemel et soovitada tal kaitsta väärtusi, mida ta üksi rahastada ei suuda.
Soovitus ilma hinna ja vastutajata on petitsioon, mitte poliitika.
Euroopa Parlament võttis 340 poolt- ja 141 vastuhäälega ning 68 erapooletuks jäämisega vastu pika prioriteetide nimekirja ÜRO naiste olukorra komisjoni 70. istungjärguks. Tekst ei loo mingeid juriidilisi kohustusi: see on soovitus nõukogule, positsioonide kataloog, mida New Yorgis kaitsta. Probleem ei ole selles, mida tekst sisaldab, vaid selles, kui palju see maksab usaldusväärsuses ja avalikus rahas, ütlemata kunagi, kes maksab.
Parlament palub nõukogul kinnitada liidu pühendumust soolisele võrdõiguslikkusele ja naiste õigustele kogu välistegevuses, nn intersektsionaalse lähenemise ja piisava rahastamisega. Iga prioriteet on parlamendi silmis õigustatud, kuid ühegi juurde ei ole lisatud kulu, ajakava ega tulemusnäitajat. Välispoliitikas on aga prioriteet ilma eelarveta soov. Tekst nõuab ka vahendit demokraatia tagasilanguse ja naiste õiguste jälgimiseks, täpsustamata, kes selle eest maksab ja kuidas välditakse selle muutumist järjekordseks raportiks.
Üleskutse suurendada arenguabi, et kompenseerida Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise Arenguagentuuri likvideerimist, illustreerib probleemi: liidul palutakse täita tühik, mille teised on jätnud, arutlemata selle abi tõhususe üle ega koormuse üle, mis lasub juba ülemaksustatud Euroopa maksumaksjatel. Maksumaksja rahastab, kuid ei otsusta.
Tekst kaitseb naiste olukorra komisjoni mandaati Ameerika Ühendriikide ja nendega liitunud riikide ees, süüdistades neid kokkulepitud prioriteetide nõrgendamises. See taunimine on õigustatud, kuid ei ütle midagi veenmise strateegia kohta. New Yorgis kaaluvad deklaratsioonid ainult siis, kui neil on taga liidud ja huvid. Parlament palub nõukogul kaitsta ÜRO Naiste ja selle rahastamist, kuid ei ütle, mida on liit valmis vastutasuks pakkuma.
Transnaiste tunnustamine naistena ja nõusolekul põhineva vägistamise määratluse edendamine on selged positsioonid. Mitmed liikmesriigid ja partnerid võitlevad nende vastu. Nende kirjutamine soovitusse ei vii neid tolligi edasi, kui nõukogul puuduvad poliitilised vahendid nende kandmiseks. Tekst võidaks, kui ütleks, kuidas, mitte ainult mida.
Selle asemel, et prioriteete kuhjata, oleks subsidiaarsusel põhinev lähenemine sihtinud kahte või kolme mõõdetavat eesmärki, suunatud rahastamise ja sõltumatu hindamisega. See oleks jätnud liikmesriikidele ka õigusabi määratlemise, ilma Brüsseli vahenduseta. Parlament oleks võinud nõuda nõukogult aruandekohustust CSW70-l saavutatud tulemuste kohta, selle asemel et soovitada tal kaitsta väärtusi, mida ta üksi rahastada ei suuda.
Soovitus ilma hinna ja vastutajata on petitsioon, mitte poliitika.
