21. jaanuaril 2026 võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles palub Euroopa Liidu Kohtul (ELK) hinnata, kas Euroopa Liidu ja Mercosuri vaheline partnerlusleping ning sellega seotud kaubanduse vaheleping on kooskõlas Euroopa aluslepingutega. Arvamuse küsimise eesmärk on selgitada õiguslikke aspekte enne mis tahes ratifitseerimist. Resolutsioon võeti vastu 334 poolt-, 324 vastuhäälega ja 11 erapooletuga.
Euroopa Liit ja Mercosur — Lõuna-Ameerika ühisturg, kuhu kuuluvad Argentina, Brasiilia, Paraguay ja Uruguay — on juba mitmeid aastaid pidanud läbirääkimisi ulatusliku partnerluslepingu üle. See hõlmab mitte ainult kaubandust, vaid ka poliitilist koostööd ja säästvat arengut. Kaubanduse vaheleping on välja pakutud selleks, et kohaldada kaubandussätteid ajutiselt seni, kuni kõik liikmesriigid ja nende riiklikud parlamendid üldlepingu täielikult ratifitseerivad.
Tõstatatud on mitmeid õiguslikke ja poliitilisi küsimusi, sealhulgas liidu ja selle liikmesriikide pädevuste jaotuse, keskkonna- ja sotsiaalnormide kaitse ning lepingu vastavuse kohta liidu aluslepingutele. Nende ebakindluste kõrvaldamiseks otsustas parlament küsida arvamust Euroopa Kohtult — see on aluslepingutes ette nähtud menetlus, mis võimaldab institutsioonidel enne lõplikku kohustumist taotleda õiguslikku tõlgendust.
Selle resolutsiooniga palub Euroopa Parlament ametlikult Euroopa Liidu Kohtul esitada arvamus järgmiste lepingute kooskõla kohta aluslepingutega:
Taotluse eesmärk on saada õiguslik selgitus enne ratifitseerimisprotsessi jätkamist. Kohtu arvamus ei ole iseenesest siduv, kuid sellel on märkimisväärne õiguslik ja poliitiline kaal: see annab institutsioonidele teavet võimalike õiguslike takistuste kohta ning võib viia teksti kohandamise või pädevuste ümberjagamiseni.
Hääletus oli tasavägine: 334 poolt, 324 vastu ja 11 erapooletut. Hääletus toimus elektroonilise nimelise hääletusena, mis tähendab, et iga parlamendiliige hääletas eraldi ja hääletuste üksikasjad on registreeritud. Vaatamata väikesele vahele võeti resolutsioon vastu ja arvamuse taotlus edastatakse ametlikult Euroopa Kohtule.
Euroopa kodanike jaoks tähendab see otsus, et ELi-Mercosuri lepingu heakskiitmisprotsess teeb õigusliku kõrvalepõike. Enne kui leping saab jõustuda, uurib Euroopa Kohus, kas selle sätted on kooskõlas Euroopa aluslepingutega. See võib võtta mitu kuud või isegi üle aasta.
Praktikas lükkab see lepingu rakendamist edasi, kuid selle eesmärk on tagada, et Euroopa normid — keskkonna, töötajate õiguste, tarbijakaitse või rahvatervise valdkonnas — ei nõrgeneks. Kohtu arvamus võib ka selgitada, kellel — liidul või liikmesriikidel — on teatud aspektides viimane sõna, mis mõjutab seda, kuidas leping ratifitseeritakse.
Kodanike jaoks on küsimus selles, kas lõplik leping järgib Euroopa väärtusi ja eeskirju. Arvamuse taotlemine on seega õigusliku ettevaatuse samm, mitte lepingu tagasilükkamine. See näitab, et parlament soovib enne lepingu lõplikku heakskiitmist veenduda selle õiguslikus kindluses.
Hääletustulemusega 334 poolt ja 324 vastu palub Euroopa Parlament Euroopa Kohtul enne ELi-Mercosuri lepingu sõlmimist otsus teha. See ei ole ei tagasilükkamine ega heakskiit: see on tunnistus, et komisjoni ja nõukogu valitud menetlus lõhnab jõuga pealesurumise järele.
ELi-Mercosuri partnerlusleping on segaleping: see nõuab nõukogus ühehäälsust ja kõigi 27 riigi parlamendi ratifitseerimist. Kaubandust käsitlev vaheleping hõlmab aga ainult liidu ainupädevusse kuuluvaid valdkondi ning piirdub kvalifitseeritud häälteenamuse ja parlamendi hääletusega. Kogu terviku kaheks jagamisega loodavad komisjon ja nõukogu panna suurema osa kaubandussätetest jõustuma riikide parlamente kaasamata. Parlament küsib kohtult, kas selline möödaminek on kooskõlas pädevuse andmise põhimõtte ja institutsioonilise tasakaaluga.
Manöövril on poliitiline hind: see võtab kodanikelt nende riiklike esindajate kaudu õiguse avaldada arvamust lepingu kohta, mis puudutab põllumajandust, sanitaarnorme ja regulatiivset autonoomiat. Parlament ei eksi: ta rõhutab, et 1999. aasta läbirääkimisjuhised ja 2018. aasta nõukogu järeldused nägid ette segalepingu. Kui kohus jagamise heaks kiidab, kiidab ta heaks ka mõtte, et täidesaatev võim võib lepingu tükeldada, et rahva hääletusest mööda minna.
Uus vaheleping sisaldab „tasakaalustusmehhanismi“ (artikli 21.4 punkt b ja artikli 1.3 punkt k): üks pool võib nõuda hüvitist, kui teise poole meede tühistab või vähendab oluliselt kaubanduslikku eelist, isegi kui see meede ei ole lepinguga vastuolus. Selgelt öeldes võiks vahekohtunike rühm hinnata, kas Euroopa norm, näiteks pestitsiidide või loomade heaolu kohta, on liiga kaitsev. Parlament kardab, et see mehhanism kahjustab ettevaatusprintsiipi ja liidu õiguskorra autonoomiat.
Kohus peab ütlema, kas vahekohus võib nii asendada Euroopa kohtunikku sanitaar- või keskkonnakaitse meetme õiguspärasuse hindamisel. Kui kohus seda lubab, muutuvad kõige kaitsvamad normid hüvitatavateks kaubandustõketeks. Hind kodanikele on otsene: vähem tegutsemisruumi reguleerimiseks, rohkem survet Euroopa joondamiseks oma partnerite standarditega.
Kohtult arvamuse küsimine tähendab tunnistada, et demokraatlikust teest mindi mööda.
Hääletustulemusega 334 poolt ja 324 vastu palub Euroopa Parlament Euroopa Kohtul enne ELi-Mercosuri lepingu sõlmimist otsus teha. See ei ole ei tagasilükkamine ega heakskiit: see on tunnistus, et komisjoni ja nõukogu valitud menetlus lõhnab jõuga pealesurumise järele.
ELi-Mercosuri partnerlusleping on segaleping: see nõuab nõukogus ühehäälsust ja kõigi 27 riigi parlamendi ratifitseerimist. Kaubandust käsitlev vaheleping hõlmab aga ainult liidu ainupädevusse kuuluvaid valdkondi ning piirdub kvalifitseeritud häälteenamuse ja parlamendi hääletusega. Kogu terviku kaheks jagamisega loodavad komisjon ja nõukogu panna suurema osa kaubandussätetest jõustuma riikide parlamente kaasamata. Parlament küsib kohtult, kas selline möödaminek on kooskõlas pädevuse andmise põhimõtte ja institutsioonilise tasakaaluga.
Manöövril on poliitiline hind: see võtab kodanikelt nende riiklike esindajate kaudu õiguse avaldada arvamust lepingu kohta, mis puudutab põllumajandust, sanitaarnorme ja regulatiivset autonoomiat. Parlament ei eksi: ta rõhutab, et 1999. aasta läbirääkimisjuhised ja 2018. aasta nõukogu järeldused nägid ette segalepingu. Kui kohus jagamise heaks kiidab, kiidab ta heaks ka mõtte, et täidesaatev võim võib lepingu tükeldada, et rahva hääletusest mööda minna.
Uus vaheleping sisaldab „tasakaalustusmehhanismi“ (artikli 21.4 punkt b ja artikli 1.3 punkt k): üks pool võib nõuda hüvitist, kui teise poole meede tühistab või vähendab oluliselt kaubanduslikku eelist, isegi kui see meede ei ole lepinguga vastuolus. Selgelt öeldes võiks vahekohtunike rühm hinnata, kas Euroopa norm, näiteks pestitsiidide või loomade heaolu kohta, on liiga kaitsev. Parlament kardab, et see mehhanism kahjustab ettevaatusprintsiipi ja liidu õiguskorra autonoomiat.
Kohus peab ütlema, kas vahekohus võib nii asendada Euroopa kohtunikku sanitaar- või keskkonnakaitse meetme õiguspärasuse hindamisel. Kui kohus seda lubab, muutuvad kõige kaitsvamad normid hüvitatavateks kaubandustõketeks. Hind kodanikele on otsene: vähem tegutsemisruumi reguleerimiseks, rohkem survet Euroopa joondamiseks oma partnerite standarditega.
Kohtult arvamuse küsimine tähendab tunnistada, et demokraatlikust teest mindi mööda.
