See Euroopa Parlamendi tekst käsitleb Ungari riigikorra olukorda ja selle mõju Euroopa Liidu eelarvele. Teema on aktuaalne, kuna Ungari püsivad probleemid riigikorra valdkonnas on viinud EL-i rahastamise peatamiseni. Küsimus puudutab kõiki EL-i liikmesriike ja nende kodanikke, kuna see puudutab ühise eelarve kasutamist.
Tekst põhineb EL-i lepingul, põhiõiguste hartal ja riigikorra tingimuslikkuse määrusel. Peamine eesmärk on tagada, et liikmesriigid järgiksid EL-i põhiväärtusi ning et eelarvevahendid kasutataks õiglaselt.
Meetmeid rakendatakse kohe pärast resolutsiooni vastuvõtmist. Vastutavad on Euroopa Komisjon, Nõukogu ja Euroopa Parlament. Järelevalvet teostavad EL-i institutsioonid koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Meetmed mõjutavad eelkõige Ungari kodanikke, kes võivad kaotada EL-i toetusi. Samas kaitsevad need kõiki EL-i kodanikke, tagades eelarvevahendite õiglase jaotuse. Tähelepanu tuleb pöörata põhiõiguste kaitsmisele ja korruptsioonivastasele võitlusele.
Euroopa Parlament tuvastab 415 häälega 193 vastu ja 28 erapooletuks jäämisega, et on selge oht, et Ungari rikub tõsiselt ELi lepingu artikli 2 väärtusi. Kuid resolutsioon ei ole sanktsioon: see palub nõukogul ja komisjonil tegutseda, ilma et see neid selleks kohustaks. Tegelik küsimus ei ole Strasbourgis toimunud hääletus, vaid nende institutsioonide tegevusetus, kelle käes on tegelikud hoovad.
Parlament märgib, et alates artikli 7 lõike 1 käivitamisest on toimunud üheksa ärakuulamist, ilma et neist oleks tulnud ühtegi konkreetset soovitust. Ärakuulamine ilma soovituse ja tähtajata on lihtsalt veel üks koosolek: samad tähelepanekud, samad kõned ja asjaomasele valitsusele nullkulud. Menetlusest saab rituaal, mis kaitseb näivust, muutmata käitumist.
Tekst nõuab seetõttu ärakuulamisi vähemalt üks kord iga eesistumise ajal, täielikku protokolli pärast iga ärakuulamist ja tähtaegadega soovitusi. See on metoodiline edasiminek. Kuid resolutsioon ise ei kohusta ei nõukogu ega komisjoni: see väljendab enamust, see ei võta kelleltki volitusi. Parlament võib ohu tuvastada, kuid ei saa otsustada nõukogu eest.
Parlament tuletab meelde otsustavat õiguslikku punkti: ühehäälsus ei ole vajalik ei ohu tuvastamiseks artikli 7 lõike 1 alusel ega soovituste saatmiseks. Kui see tõlgendus on õige, ei pea paika argument, et üks liikmesriik blokeeriks kõik. Blokeerimine ei ole õiguslik, vaid poliitiline. Ja selgete tähtaegade, menetlusliku kindluse ja automaatse järjestuse puudumine nõrgendab artikli 7 ennetavat funktsiooni.
Parlament palub komisjonil külmutada rahalised vahendid seni, kuni asjaomased õigusaktid ei ole täielikult rakendatud, meetmed ei ole tõestanud oma tõhusust ning ELi Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused ei ole täidetud. See palub ka täiendavaid meetmeid õigusriigi olukorraga seotud tingimuslikkuse määruse alusel, sealhulgas kohtuvõimu osas. Loogika on terve: Euroopa raha ei tohi rahastada struktuure, mis seda kõrvale suunavad.
Kuid tekst soovib samal ajal kaitsta lõplikke abisaajaid ja jagada rahalisi vahendeid kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide kaudu, kui valitsus ei tee koostööd. See klausel väärib hoolikat vaatlust: see nihutab kulutuste otsustamise mittevalitud osalejatele, ilma selge vastutuskorralduseta. Fond, mis läheb valitsusest mööda komisjoni valitud valitsusvälistele organisatsioonidele, on eelarvevolituste üleandmine Euroopa haldusele. Tingimuslikkus peab tabama vastutajaid, mitte looma paralleelset ringlust.
Parlament viitab 2025. aasta kevadisele Eurobaromeetrile: 85% liidu kodanikest ja 82% ungarlastest pooldaksid rahaliste vahendite sidumist õigusriigi järgimisega. Arvamusnumber ei asenda selget reeglit. Õige lähenemine oleks loetav tingimuslikkus, objektiivsete kriteeriumide, kindlate tähtaegade ja oma parlamentide ees vastutavate valitsuste tehtud otsusega, mitte läbipaistmatu läbirääkimine komisjoni ja asjaomase pealinna vahel.
Resolutsioon, mis palub teistel tegutseda, ilma et see neid selleks kohustaks, ei kaitse õigusriiki: see kaitseb neid, kes eelistavad mitte midagi otsustada.
Euroopa Parlament tuvastab 415 häälega 193 vastu ja 28 erapooletuks jäämisega, et on selge oht, et Ungari rikub tõsiselt ELi lepingu artikli 2 väärtusi. Kuid resolutsioon ei ole sanktsioon: see palub nõukogul ja komisjonil tegutseda, ilma et see neid selleks kohustaks. Tegelik küsimus ei ole Strasbourgis toimunud hääletus, vaid nende institutsioonide tegevusetus, kelle käes on tegelikud hoovad.
Parlament märgib, et alates artikli 7 lõike 1 käivitamisest on toimunud üheksa ärakuulamist, ilma et neist oleks tulnud ühtegi konkreetset soovitust. Ärakuulamine ilma soovituse ja tähtajata on lihtsalt veel üks koosolek: samad tähelepanekud, samad kõned ja asjaomasele valitsusele nullkulud. Menetlusest saab rituaal, mis kaitseb näivust, muutmata käitumist.
Tekst nõuab seetõttu ärakuulamisi vähemalt üks kord iga eesistumise ajal, täielikku protokolli pärast iga ärakuulamist ja tähtaegadega soovitusi. See on metoodiline edasiminek. Kuid resolutsioon ise ei kohusta ei nõukogu ega komisjoni: see väljendab enamust, see ei võta kelleltki volitusi. Parlament võib ohu tuvastada, kuid ei saa otsustada nõukogu eest.
Parlament tuletab meelde otsustavat õiguslikku punkti: ühehäälsus ei ole vajalik ei ohu tuvastamiseks artikli 7 lõike 1 alusel ega soovituste saatmiseks. Kui see tõlgendus on õige, ei pea paika argument, et üks liikmesriik blokeeriks kõik. Blokeerimine ei ole õiguslik, vaid poliitiline. Ja selgete tähtaegade, menetlusliku kindluse ja automaatse järjestuse puudumine nõrgendab artikli 7 ennetavat funktsiooni.
Parlament palub komisjonil külmutada rahalised vahendid seni, kuni asjaomased õigusaktid ei ole täielikult rakendatud, meetmed ei ole tõestanud oma tõhusust ning ELi Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused ei ole täidetud. See palub ka täiendavaid meetmeid õigusriigi olukorraga seotud tingimuslikkuse määruse alusel, sealhulgas kohtuvõimu osas. Loogika on terve: Euroopa raha ei tohi rahastada struktuure, mis seda kõrvale suunavad.
Kuid tekst soovib samal ajal kaitsta lõplikke abisaajaid ja jagada rahalisi vahendeid kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide kaudu, kui valitsus ei tee koostööd. See klausel väärib hoolikat vaatlust: see nihutab kulutuste otsustamise mittevalitud osalejatele, ilma selge vastutuskorralduseta. Fond, mis läheb valitsusest mööda komisjoni valitud valitsusvälistele organisatsioonidele, on eelarvevolituste üleandmine Euroopa haldusele. Tingimuslikkus peab tabama vastutajaid, mitte looma paralleelset ringlust.
Parlament viitab 2025. aasta kevadisele Eurobaromeetrile: 85% liidu kodanikest ja 82% ungarlastest pooldaksid rahaliste vahendite sidumist õigusriigi järgimisega. Arvamusnumber ei asenda selget reeglit. Õige lähenemine oleks loetav tingimuslikkus, objektiivsete kriteeriumide, kindlate tähtaegade ja oma parlamentide ees vastutavate valitsuste tehtud otsusega, mitte läbipaistmatu läbirääkimine komisjoni ja asjaomase pealinna vahel.
Resolutsioon, mis palub teistel tegutseda, ilma et see neid selleks kohustaks, ei kaitse õigusriiki: see kaitseb neid, kes eelistavad mitte midagi otsustada.
