See Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud direktiiv käsitleb merekeskkonna kaitse ja biodiversiteedi säilitamist. Tekst võeti vastu 2025. aastal ning see on osa EL-i laiemast jõupingutusest rahvusvahelise mereõiguse rakendamiseks. Direktiiv puudutab kõiki EL-i liikmesriike ja nende kodanikke, kelle heaolu sõltub tervest ookeanist.
Direktiiv põhineb Kunming-Montréali globaalsel biodiversiteedi raamistikul ja BBNJ lepingul (Biodiversiteet riikide jurisdiktsioonialade tsoonides). Peamised eesmärgid on peatada ja pöörata tagasi biodiversiteedi kaotus ning tagada, et 30% maailma ookeanidest oleks kaitstud kuni 2030. aastani.
Direktiiv jõustub pärast ametlikku avaldamist EL-i Teatajas. Liikmesriigid peavad selle sätted üle võtma oma riiklikku õiguskorda. Rakendamist jälgib Euroopa Komisjon koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu piirkondlikud kalandusorganisatsioonid.
Direktiiv toob kaasa parema ookeanide seisundi, mis mõjutab positiivselt kalandust, turismi ja keskkonnaseisundit. Kalandussektor peab kohanduma uutele kaitsestandarditele. Kodanikud saavad kasu tervemast keskkonnast ja jätkusuutlikumast merevarade kasutamisest.
Võttes vastu oma esimese lugemise seisukoha BBNJ kokkuleppe kohta, otsustas Euroopa Parlament jätta liikmesriikidele võimaluse esitada hädaabinõusid otse rahvusvahelisele sekretariaadile, ilma komisjoni eelneva õigusliku hindamiseta. See on samm riikide vastutuse suunas, kuid vaid samm: eelhindamise mehhanism jääb piirkonnapõhiste haldusvahendite puhul reegliks ja komisjonil säilib otsustav järelevalveõigus selle üle, kes räägib liidu nimel.
Algne tekst jättis komisjonile õiguse uurida iga ettepanekut enne selle New Yorki saatmist. Parlament lisas hädaabinõude jaoks erandi: kui ähvardab katastroof, võib liikmesriik pöörduda otse sekretariaadi poole, tingimusel et teavitab Brüsselit ja teisi pealinnu. See on terve mõistuse tunnustamine: hädaolukorras on kiirus menetlusest tähtsam. Kuid erand jääb kitsaks. Piirkonnapõhiste haldusvahendite puhul, mis kujundavad avamere kasutamist püsivalt, jääb tsentraliseeritud menetlus kehtima: projekt saadetakse komisjonile, riikide märkused 30 päeva jooksul, komisjoni õiguslik hinnang 30 päeva jooksul, seejärel otsus esitada liidu nimel või lasta liikmesriigil tegutseda üksi. Komisjonil säilib seega kontroll ajakava ja sõnastuse üle.
Sellel kompromissil on hind. Liikmesriik, kes soovib tundlikus piirkonnas merekaitseala edasi viia, peab esmalt veenma komisjoni, et tema projekt väärib liidu nimel esitamist. Ebaõnnestumise korral võib ta alati tegutseda enda nimel, kuid kaotatud aeg on tegelik: kolmkümmend päeva märkusteks, kolmkümmend päeva hindamiseks, rääkimata konsultatsioonidest. Majandusosalistele, kaluritele, vedajatele, energiaettevõtjatele tähendab see ebakindlus edasilükatud või loobutud projekte. Avameri ei oota.
Parlament ei piirdunud menetluse kohandamisega. Ta lisas rangemate meetmete klausli: liikmesriik võib oma kodanike ja laevade suhtes minna kaugemale osaliste konverentsi otsustest, järgides rahvusvahelist õigust. See on värske õhk riiklikule suveräänsusele, kuid tähelepanu tuleb pöörata soovimatule kõrvalmõjule: rangemad reeglid ühes riigis võivad ajada laevad lipu teise riigi alla registreerima, ilma keskkonnakasuta. Koordineerimine piirkondlike kalandusorganisatsioonide ja merenduskonventsioonidega jääb vaid põhjenduste tasandile, ilma siduva tegevuskohustuseta.
Teine täiendus: komisjoni kaheaastane aruanne parlamendile meetmete kohaldamise ja BBNJ ülemaailmse arengu kohta. Kasulik vastutuse tagamiseks, kuid tingimusel, et see aruanne ei muutuks kommunikatsiooniharjutuseks. Parlament peab kontrollima, et liikmesriigid mängivad kaasa ja et komisjon ei viivita talle ebamugavaid ettepanekuid. Lõpuks meenutavad põhjendused Kunming-Montréali raamistiku ja Euroopa ookeanipaktiga poliitilisi eesmärke, ilma uusi õiguslikke kohustusi loomata: neid ei tohi segi ajada kehtiva õigusega.
Parlament lõdvendas lukku, kuid võti jääb Brüsselisse.
Võttes vastu oma esimese lugemise seisukoha BBNJ kokkuleppe kohta, otsustas Euroopa Parlament jätta liikmesriikidele võimaluse esitada hädaabinõusid otse rahvusvahelisele sekretariaadile, ilma komisjoni eelneva õigusliku hindamiseta. See on samm riikide vastutuse suunas, kuid vaid samm: eelhindamise mehhanism jääb piirkonnapõhiste haldusvahendite puhul reegliks ja komisjonil säilib otsustav järelevalveõigus selle üle, kes räägib liidu nimel.
Algne tekst jättis komisjonile õiguse uurida iga ettepanekut enne selle New Yorki saatmist. Parlament lisas hädaabinõude jaoks erandi: kui ähvardab katastroof, võib liikmesriik pöörduda otse sekretariaadi poole, tingimusel et teavitab Brüsselit ja teisi pealinnu. See on terve mõistuse tunnustamine: hädaolukorras on kiirus menetlusest tähtsam. Kuid erand jääb kitsaks. Piirkonnapõhiste haldusvahendite puhul, mis kujundavad avamere kasutamist püsivalt, jääb tsentraliseeritud menetlus kehtima: projekt saadetakse komisjonile, riikide märkused 30 päeva jooksul, komisjoni õiguslik hinnang 30 päeva jooksul, seejärel otsus esitada liidu nimel või lasta liikmesriigil tegutseda üksi. Komisjonil säilib seega kontroll ajakava ja sõnastuse üle.
Sellel kompromissil on hind. Liikmesriik, kes soovib tundlikus piirkonnas merekaitseala edasi viia, peab esmalt veenma komisjoni, et tema projekt väärib liidu nimel esitamist. Ebaõnnestumise korral võib ta alati tegutseda enda nimel, kuid kaotatud aeg on tegelik: kolmkümmend päeva märkusteks, kolmkümmend päeva hindamiseks, rääkimata konsultatsioonidest. Majandusosalistele, kaluritele, vedajatele, energiaettevõtjatele tähendab see ebakindlus edasilükatud või loobutud projekte. Avameri ei oota.
Parlament ei piirdunud menetluse kohandamisega. Ta lisas rangemate meetmete klausli: liikmesriik võib oma kodanike ja laevade suhtes minna kaugemale osaliste konverentsi otsustest, järgides rahvusvahelist õigust. See on värske õhk riiklikule suveräänsusele, kuid tähelepanu tuleb pöörata soovimatule kõrvalmõjule: rangemad reeglid ühes riigis võivad ajada laevad lipu teise riigi alla registreerima, ilma keskkonnakasuta. Koordineerimine piirkondlike kalandusorganisatsioonide ja merenduskonventsioonidega jääb vaid põhjenduste tasandile, ilma siduva tegevuskohustuseta.
Teine täiendus: komisjoni kaheaastane aruanne parlamendile meetmete kohaldamise ja BBNJ ülemaailmse arengu kohta. Kasulik vastutuse tagamiseks, kuid tingimusel, et see aruanne ei muutuks kommunikatsiooniharjutuseks. Parlament peab kontrollima, et liikmesriigid mängivad kaasa ja et komisjon ei viivita talle ebamugavaid ettepanekuid. Lõpuks meenutavad põhjendused Kunming-Montréali raamistiku ja Euroopa ookeanipaktiga poliitilisi eesmärke, ilma uusi õiguslikke kohustusi loomata: neid ei tohi segi ajada kehtiva õigusega.
Parlament lõdvendas lukku, kuid võti jääb Brüsselisse.
